Kari Maripuu: palgatõusu küsige õigesti!

Kari Maripuu Foto: Erakogu

Alustasin oma professionaalset karjääri arvutiõpetajana, minu ema ja kaks minu lähisugulast on õpetajad. Seega olen teadlik õpetaja töö eripärast, tänamatusest, keerukusest ja vajadusest pühenduda. Jagan arvamust, et nooremõpetaja 608-­eurose või pedagoogi 644-eurose palgaga on keeruline rahul olla ning et aastaid kestnud kannatus kipub katkema. Siiski arvan, et palgatõusu meetod ja metoodika saaks olla mõistlikumalt üles ehitatud.
 

Ettepanek 20-protsendiseks palgatõusuks ei ole korrektne oma olemuses. Tekib küsimus, et miks 20, mitte 10, 30, 40, 50 või 200 protsenti? Kas ehk 20 tundus selline number, mis on suurem kui 10 ja tundub reaalsem kui 30? Mille või kelle arvelt peaks tulema selline valik?

Tasub ilmselt mainida, et õpetajate palga maksab ja selle määrad otsustab valitsus lähtuvalt maksulaekumistest ja poliitilisest fookusest, kuid suures plaanis teenivad ja maksavad teie palga ettevõtjad. Ja ettevõtjal on seega õigustatult küsimus – mida saab ta selle 20 protsendi eest vastu?

Kui minu alluv küsib suuremat palka, siis olen põnevil, sest ilmselt on tal ettevõttele selle eest midagi pakkuda. Meil on ettevõttes reegel, et suuremat palka saab küsida siis, kui töötajal on ettepanek, kuidas ettevõte saab temale palgatõusu lubada. Iga palgale lisatud euro peab ettevõttele kahe- või kolmekordselt tagasi tulema ja seda läbi töötaja täiendava panuse.

Lähtudes eeltoodud kirjeldusest, olen ma ettevõtjana põnevil, et mida on haridustöötajatel (õpetajatel) meie ühiskonnale nõutava palgataseme eest lisaks pakkuda. Ainus, mida avalikkus on siiani näinud, on ettesirutatud käsi sildiga «+20 protsenti». Kui vastu on pakkuda väide, et see on status quo hoidmiseks, siis see ei ole palgamaksja jaoks piisav. Eestil ei lähe nii hästi, et ühest hetkest leida paarikümnele tuhandele inimesele viiendiku võrra palgalisa.

Olen nõus, et avalikus teenistuses olevad õpetajad ei saa hakata homsest 20 protsenti rohkem tööd tegema või kvaliteetsemalt õpetama, kuid teie motivatsioon ja eesmärgistus peab olema kindlasti seoses meie üldise majandusliku heaoluga, seega pakun streikivatele õpetajatele välja idee siduda õpetajate palk keskmise Eesti palgaga (mis 2011. aasta IV kvartali seisuga on 865 eurot) ning tuletada nooremõpetajate ja metoodikute palk sellest vastavalt. Selgitan.

Motiiv tuleb taas ettevõtlusest. Kui soovin oma töötajat mingi kindla eesmärgiga motiveerida, seon tulemustasu selle eesmärgiga ja üritan tema töö tulemuslikkust hoida võimalikult läbipaistvana (riigi mõistes statistilised palgamäärad). Ettevõtja eesmärk õpetajatele saab olla üks – kvaliteetne tööjõud. Samas kvaliteetse tööjõu mõõtmine ei ole läbipaistev ja ühene, seega lähim mõõdik oleks selleks keskmise palga määr. Kui ühiskonnas on targemad ja haritumad inimesed, oleme rahvusvaheliselt suurema konkurentsivõimega, meie SKT kasvab ja sellega koos ka keskmine palk. Seega muutuks õpetaja palk õigustatult seotuks meie ühiskonna koondtulemusega, milles õpetajatel on väga suur roll.

On raske öelda, millised on riigi võimalused rahaliste kulutuste ülevaatamiseks nii, et õpetajate palga arvelt ei seataks kedagi teist raskesse olukorda, kuid lähtekoht aruteluks on igal juhul mõistlikum, kui küsida staatiline +20 protsenti.

Loodan, et õpetajate sõna võetakse kuulda. Valitsusele aga sooviks jõudu leida võimalusi õpetajate olukorra parandamiseks, kuna ettevõtjatena vajame me hea haridusega personali, et võistelda eksporditurgudel Aasiast, Ameerikast ja Skandinaaviast pärit konkurentidega ning kasvatada Eesti SKTd.