Tiiu Hallap: (järel)pilk streigiargumentidele

Tiiu Hallap Foto: Erakogu

Eesti õpetajate streigiga seoses on kohane heita pilk streigiteemaliste diskussioonide loogikale. Streigiuudiste kommentaariumist leiab ohtralt mitmesuguseid mõttekäike, ja tundub, et peaaegu kõik aspektid, mida selle teemaga seoses tõstatada saab, leiavad ühel või teisel moel kajastamist. Tõlkija ja filosoof Tiiu Hallap pakub välja raamistiku aitamaks kaasa, et õpetajate palgatõusu teema saaks loogiliselt ja filosoofiliselt selgemad piirjooned.

Võrdlused ja taustad. «Kust me tuleme ja kuhu me läheme?» Laias laastus on kaks leeri. On need, kes keskenduvad sellele, kuhu me läheme. Nad ütlevad: vaadakem Euroopasse–ning just kõige arenenumasse Euroopasse. Oleme ka ise juba piisavalt arenenud, mõnesvaldkonnas, näiteks e-asjanduses, loeme end maailma parimate sekka. Meil on aeg jõuda ka õpetajate palkade osas kui mitte parimate, siis vähemalt heade sekka. Hakata energilisemalt sinnapoole liikuda.

Teised ütlevad: mõelgem parem sellele, kust me tuleme. Oleme postsovetlik riik. Tuleme NSV Liidust ja ülemaailmsest finantskriisist. Pole veel kaugeltki aeg jõuda arenenud Euroopasse. Loomulik, lausa paratamatu on olla riigina jätkuvalt vaene.

Vaesuse aste. Kas riigis on rikkust, mida jagada? Ei ole päris üksmeelt selles osas, kas Eesti on väga vaene või mitte. Seda eriti ei saagi olla, sest «vaene» ja «rikas» pole absoluutsed mõisted, vaid pigem relatiivsed, võrdlevad. Üks võimalus on seejuures kõnelda vaesusest ja rikkusest millegi jaoks, ja seda ka tehakse. Kolm populaarset varianti on «piisavalt rikas Kreeka toetamiseks», «piisavalt vaene õpetajate palga mittetõstmiseks», «ebapiisavalt vaene riigikogu liikmete palkade ja hüvitiste vähendamiseks».

Vaesuse põhjused ja sellega seonduv süü. Kui pole rikkust, mida jagada, siis miks? Oletatava vaesuse oletatavatest põhjustest said Vene võim ja finantskriis juba mainitud, loodus- ja inimressursside vähesust on vaikimisi eeldatud. Kas ressursse ja võimalusi oleks saanud paremini juhtida, hoida ja kasvatada? Kas kuskil on olulist subjektiivset süüd? Ühed ütlevad ei, teised jah. Streigi kontekst on seni pigem praktiline ja tulevikku suunatud–subjektiivse minevikusüü tuvastamine ei tundu hetkel esmane.

Pakiline on pigem küsimus, kui põhjendatuks õpetajate palganõuet arvata. Süü võib kellelgi olla, ja kui suur osa rahvast hakkab leidma, et elu on liiga kaua liiga raske, võib sellest saada peamine teema, aga praegu ei tundu veel nii olevat, kuigi süüst ja vigadest räägitakse palju.

Jagamise hetk. Millal on õige hetk rikkust (või leivakoorukest) jagada? Lihtne ja põhjapanev küsimus. Just selle küsimuse alusel saab positsioneerida parempoolset ja vasakpoolset ilmavaadet. Parempoolne ütleb: «See hetk on võimalikult kaugel. Parem ärme sellest eriti mõtlegi.» Vasakpoolne ütleb: «See hetk on võimalikult praegu. Just eriti sellest tulebki mõtelda.»

Mõlemad on kindlasti nõus, et väga tähtis faktor jaotuste kaalumisel on ühiskonna areng. Kuid arusaam sellest, kas ja kuidas jagamine mõjutab ühiskonna arengut, on erinev. Ühest küljest võib jagamine teha loiuks ja laisaks. Sest võib eeldada, et inimene on oma olemuselt mugav ja inertne. Teisest küljest: liiga karm eksistents tapab ideed ja üritused ning vähendab energiat.

Jagamise ulatus. Kui rikkust (või leivakoorukest) jagada, siis kellele? Selle teemaga seotud argumentide emotsionaalne energia on vist kõige suurem. Kirglikult võtavad selles küsimuses sõna erinevate madalapalgaliste elukutsete esindajad.

Vaeste nördinud etteheide teistele vaestele on oma olemuselt halvav. «Jagada tuleb kas kõigile korraga või üldse mitte.» Või ka: «Jagada tuleb ainult kõige vaesematele, ja õpetajad seda kindlasti pole.» Kuidas tohivad õpetajad pidada ennast paremaks teistest, kellel on veel kehvem seis? Kas laste kasvatamine on olulisem kui tulekahjust elude päästmine või raskete haigete hooldamine?

See on õigluse idee üks spetsiifiline nurk, mis toob mõttesse filosoofia mõtteeksperimendid. Kui viis inimest on uppumas tormi või paadimeistri vea tõttu ning on võimalik päästa ainult üks, kas jätta ka tema päästmata, sest muidu on teiste suhtes ebaõiglane? Kui viis pärisorja rügavad ja üks hakkab uut elu nõudma, kas on mõistlik saatusekaaslastel noomida: «Mida sa endale lubad? Meie rügame, miks sina end teistest paremaks pead?»

Praeguses Eesti ühiskonnas muudetakse niisugused üldised mõtteskeemid keskmisest toimivamaks apellatsiooniga raskele ajaloolisele minevikule. Iseendast on üksikisiku või rühma püüe teistest eristuda ja parema elu poole püüelda lubatud, kuid antud juhul võib-olla mitte, sest Eesti riigil on raske. Riik on hea, aga väike ja vaene, tal on raske. Just seepärast uppujate ja pärisorjade analoogiad ei tööta.

Jagamise alus. Miks peaksid õpetajad palka juurde saama? Kas seepärast, et see on õiglane, või seepärast, et see on ühiskonnale kasulik? Need kaks erinevat toimimisalust vastavad muuhulgas kahele suurele moraali- ja poliitikafilosoofia liinile. Kohati on nad üksteisest loogiliselt lahus ja võivad sattuda otsesesse vastuollu, kuid võivad omavahel ka sobida. Kui saab näidata, et palgatõus on õiglane, siis õigluse kui väärtuse kaitsmine on tõenäoliselt ühiskonnale ka kasulik; kui palgatõus lisaks annaks muudki kasu (näiteks parandaks hariduse taset), oleks korraga mitu head põhjust selliseks tõusuks.

Seda, kas õpetajate palgatõus on õiglane, pole aga lihtne öelda. Õpetajaid võib võrrelda vaestega ja öelda: ebaõiglane on tõsta. Õpetajaid võib võrrelda rikastega ja öelda: õiglane on tõsta. Kui võrdlused kõrvale jätta, siis peamiselt räägitakse, et õpetamine on raske töö ja väärib korralikku tasu. See viib küsimuse juurde, millised tööd väärivad paremat tasu ja millised halvemat. Nii keeruline kui sellele küsimusele vastamine näibki, teatud käibeintuitsioonid on siin ikkagi olemas, ja tõenäoliselt need ka palkades kajastuvad, aga mitte eriti analüüsitud moel.

Kui põgusalt libiseda üle nende kriteeriumide, mis sellistes aruteludes pinnale kerkivad, siis vastutuse suurus on väga tavaline argument. Eriti suure vastutusega amet nõuab eriti suurt palka. Samas on asi mitte üksi vastutuses, vaid ka selle süsteemi suuruses, mille eest vastutatakse.

Tuletõrjuja palk peab olema väiksem kui peaministri oma, sest ta päästab parimal juhul vaid mõne elu. Minister päästab elusid harva ja tulle ei söösta kunagi, kuid see-eest kujundab ta suuri struktuure, mis elupäästmist võimaldavad. Oluline on väljaõppe kestus ja ameti keerukus. Levinud arvamuse kohaselt peab kirurg saama palju rohkem palka kui tuletõrjuja.

Ehkki mõlemad päästavad elusid ja tuletõrjuja riskib eluga võrratult rohkem, on asi selles, et kirurg peab palju kauem õppima (osalt aga selles, et kirurg hoiab päev otsa käes skalpelli ja tema väiksemalgi vääratusel võib olla raske tagajärg). Samas, kui määrav on väljaõppe ja ülesannete keerukus, siis võiks õpetaja ja õppejõud saada vähemalt niisama palju palka kui kirurg või isegi rohkem. On ju väheusutav, et mõistuse mõjutamine on lihtsam kui keha mõjutamine. Pigem vastupidi.

Kuid õpetajate palgatõusu põhjendust võib otsida ka mitte õigluse, vaid kasu aspektist. Küsimus «mis kasu sellest on?» on väidetavalt moodsa poliitikakujunduse peamine alus. Kui Eestis loodusvarasid pole ja kui mitte tahta olla transiitriik, jääb üle teadmistepõhise ühiskonna väärtustamine.

Targast tööst tuleb jõukus. Haridus ja teadus ise jõukust ei genereeri, kuid arendavad tööstust ja tehnoloogiat, ning just sel teel on võimalik luua rikkust. Selline on hetkel valdav ideoloogia, ja niisuguse nurga alt vaadates tundub tarvilik väljendada arvamust, et õpetajate palgatõus iseendast haridussüsteemi ei arenda.

Hariduse sisu, kontseptsioonide ja protsesside täiustamine pole õpetajate tööülesanne. Arengu mõttes on õpetajate palgatõus pigem tingimus, mille täitmine on vajalik, et haridussüsteem ei taandareneks. Võimalikuks võrdpildiks on väärtusliku, ent pudedavõitu hoone konserveerimine, seni kui tekib hea renoveerimisplaan.