Ametiühingud on streiginädalal jäetud muljest hoolimata Eestis vähese mõjuga. Ei ole tugevaid liidreid, ei ole väljapaistvaid mõtteid. Ka liikmeid on vähe, lisaks on need valdavalt teatud sektoritest nagu transport, energeetika, tervishoid. Paljudel aladel puuduvad tegutsevad või tõsiseltvõetavad kutseliidud sootuks.
Alles see oli, kui ametiühingute keskliidu esimehe valimistel seisid vastamisi veteranpoliitikutega võrdselt tuntud (heas ja halvas mõttes) Harri Taliga ning «noor ja radikaalne» Peep Peterson.
Paraku on nii, et Peterson eristub Taligast vaid vanuse ja väljaütlemiste suhtelise käreduse poolest. Mis puudutab ametiühingute rolli Eestis, nende tegevust või eesmärke, võimekust poliitikaid kujundada, siis suures plaanis vahet pole.
Põhimõtteliselt võiks öelda, et ametiühingud näivad sama vähe uuenemisvõimelistena kui traditsiooniliselt konservatiivne luteri kirik. Ikka 1. mail kollane vest selga, punalipp kätte, miitingule ja rongkäiku.
Ametiühingute mõju vähendab ka see, et nad ei ole võimelised lihtsatest loosungitest palju enam ütlema. Tööandjana seisab sageli vastaspoolel valitsus oma tänaseks hästi välja arendatud analüüsi- ja infotöötlusvõimekusega.
Näiteks Soomes, mis Eesti ametiühingutegelaste sõnavõttudes pidevalt eeskujuna esineb, rahastavad kolm suurt ametiühinguliitu Palkansaajien Tutkimuslaitost, mis on sisuliselt majanduspoliitika think tank.
Eesti Ametiühingute Keskliidul on olemas ainult OÜ Ametiühingute Vara Haldus, mis tegevuse tulemust vaadates tundub samuti olevat kasumit mittetaotlev asutus, kuid võrreldavat raportite ja regulaarsete publikatsioonide voogu ei genereeri.
Ka viimaste streikide ajal oli ametiühingute enda analüüsi tipp see, et suudeti välja arvutada, kui suure osa riigieelarve kuludest moodustaks nõutud õpetajate 20-protsendiline palgatõus. Vähegi keerulisem osa hariduskulude analüüsist jõudis avalikku ruumi tänu valitsusele, haridusministeeriumile, ajakirjandusele või üksikutele õpetajatele.
Seejuures tuleb arvestada, et ametiühingute seisukohad ja selgitused allutatakse ajakirjanduses tavapäraselt poliitikutega võrreldes palju leebemale kriitikale. Lisaks läheb valitsuse keeruline sõnum meedias sageli kaduma. Aga tulemuseks on ikkagi pilt, kus paar ministrit pädevalt fakte, seoseid ja argumente esitavad ning ametiühingutegelane loosunglikke nõudmisi kordab.
Pole tõenäoline, et ametiühingusse kuuluvate inimeste arv Eestis suurenema hakkaks, kuid see ei tähenda, et nende mõju kogu ühiskonna huvides paremate juhtide ja mõttepanuse näol kasvada ei võiks.