Haridusminister Jaak Aaviksoo selle aasta tegevuskavas seisab must valgel: «Õpetaja amet on määrav. Õpetaja amet on väärtustatud.»
Üksik mastimänd või majakas?
10. märts 2012, 00:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See on esimene 15 tähtsamast eesmärgist, mida minister kavatseb sel aastal saavutada. Need laused on kirja pandud sõltumata streigist, sest Aaviksoo ei ole minister, kes üritab protestijaile meeldida. Pigem meeldib talle konflikte õhutada kui neid maandada.
«Streik mõjus talle innustavana, et ette võetud reforme kindlamalt läbi viia,» hindas üks Aaviksoo alluv streiginädala tulemust ministri jaoks. Selles mõttes, et ühiskond paistab olevat valmis hariduselus suuremaid ümberkorraldusi vastu võtma. Vähemalt praegu paistab see nii, iseasi, kui süsteemsed muudatused iga üksiku valla, kooli ja õpetajani jõuavad. Sel hetkel kui ministeeriumist ilmub suletavate gümnaasiumide nimekiri, võib ulatuslik mõistmine katkeda.
Sel hetkel võib minister seista valitsuses silmitsi koalitsioonipartneri vastuseisuga ning üle Eesti kogunevad uutele meeleavaldustele oma gümnaasiumi eest võitlejad. See võib olla hetk, mil Aaviksoo solvunult püsti tõuseb ja minema kõnnib. Ta tahab tulemust ning ei pruugi mõista, kuidas teised tema eesmärgipärasest tegevusest aru ei saa.
Akadeemik Aaviksood peetakse üheks targaks meheks, aga tema nõrk koht on inimlik mõõde. Ta ei ole minister, kes oma alluvale vahel lihtsalt sõbraliku tunnustussõna lausub. Ta ei suhtlegi madalama astme alluvatega ja need, kellega suhtleb, peavad alati olema valmis valjuhäälseteks etteheideteks, et nad pole piisavalt täpsed ja tulemuslikud. Keskmisest suurema ja kiirema töövõimega inimesel on keeruline inimlikult mõista, et enamik inimesi ei ole nii võimekad kui tema.
Aaviksoo ei ole minister, kes kibeleb mõne kõige väiksema kooli aktusele kõnelema või linti lõikama. Asjalik mees, võib selle eest kiita, aga kooliaktuse eel või järel jääb tal ka ajamata inimlik jutt, mis ta õpetajatele lähemale tooks ja mõistetavamaks muudaks. Ja muidugi ei pruugi ta leida neid õigeid sõnu – nagu juhtus sel nädalal Paides, kui minister õpetajatele nina peale viskas, et paljud teised inimesed elavad kehvemalt kui pedagoogid. Ta ei suutnud endas maha suruda kihvatust, kui lihtne õpetaja talle vastu vaidlema hakkas.
Aaviksoo ambitsioon haridus- ja teadusministrina on ülisuur – ta tahaks korraga süsteemselt korda teha kõik, mis aastate jooksul vindunud. Suurepärane, kui valitsejate hulgas on inimesi, kes maailma paremaks muuta tahavad. Aga üksi ei suuda seda isegi mitte Aaviksoo.
Tõsi, ministri retoorikas gümnaasiumivõrgu kokkutõmbamisest kõlab mõte: teeme, kui jõuame kokkuleppele nendega, keda see konkreetselt puudutab. Ise ta siiski kokku leppimas ei käi, vaid on selle koorma pannud maameheliku olemisega asekantsleri õlule.
Kui Aaviksoo tõesti tahab ministrina tulemust näha, peab ta suutma teha õpetajatest ja õpilastest, üliõpilastest ja rektoritest enda tulised liitlased. Õpetajate puhul on selleks üks lihtne võimalus – seista kui kalju, nõudmaks igast võimalikust praost ja lisasendist, mis riigieelarvesse laekub, õpetajatele korralikku palgaraha. Sedasama 20 protsenti Eesti keskmisest kõrgemat palka 2015. aastaks, mis on kirjas ühel olulisel haridusministeeriumi paberil.
See ei oleks ainult raha, vaid seesama hoolimine, mida õpetajad sel nädalal valjuhäälselt küsisid. See oleks seesama õpetajaameti väärtustamine, mille minister oma aastaplaanis esikohale sättis.
Muidu võib juhtuda nii, et Aaviksoo seisab üksi kui mastimänd, kellele keegi ei taha ega ulatugi sõbralikult õlale patsutama.