TÜ terioloogide arutluskäik annab tunnistust, et arvamuse avaldajad pole endale selgeks teinud, mis eesmärgil suurkiskjate seires vaatlusandmeid kogutakse, kuidas neid analüüsitakse ning mida neist järeldatakse. Suurkiskjate vaatlusandmete kogumise keskne eesmärk on vaatluste ruumilis-ajalise analüüsi tulemusel erinevate pesakondade arvu ja nende paiknemise väljaselgitamine. Vaatlusperioodi ja vaatlejate hulka arvestavat korrektsiooni ei ole antud andmetele vaja teha, sest vaatluste arvust suurkiskjate arvukust ei tuletata. TÜ terioloogide kirjeldatud lähenemine suurkiskjate kui suhteliselt vähearvukate liikide puhul ei töötaks. Täiesti ekslik on aga arvamus, et suurkiskjate seire põhineb ka jahimeeste hinnangul liikide arvukusest.
Praeguseni edukalt kasutatav suurkiskjate seiremetoodika võeti Eestis kasutusele 2003. aastal. Selle väljatöötamisel olid abiks meie põhjanaabrid, ka praegu on see peamise meetodina kasutusel nii Soomes, Rootsis kui Norras. Metoodika kohta on põhjamaades avaldatud teadusartikleid ning see on tunnustatud teaduspõhiseks. See ei põhine arvamustel, vaid faktidel. Hinnang, et kui seiret ei tee teadlased, pole see teaduspõhine, on eksitav. Eestis teeb jahiulukite seiret KAUR eluslooduse osakonna ulukiseire töörühm. Töörühma kõik neli liiget on erialase kõrgharidusega ja lisaks seiretööle osalevad ka riigisisestes ja rahvusvahelistes uuringuprojektides ning igal aastal avaldatakse töörühma inimeste osalusel mõni artikkel rahvusvahelises teadusajakirjas. Kindlasti ei ole nii, et suurkiskjaid puudutav teaduskompetents on olemas ainult ülikoolil.