E, 6.02.2023

Tartu Ülikooli teadlased ⟩ Eesti suurkiskjate seires on aeg üle minna tegelikule teaduspõhisusele

Eesti suurkiskjate seires on aeg üle minna tegelikule teaduspõhisusele
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Ilves Elistvere loomapargis.
Ilves Elistvere loomapargis. Foto: Sille Annuk/Postimees

Suurkiskjate seire metoodika on Eestis puudulik ja saadud andmete analüüs ebaselge. Aeg oleks minna üle tõeliselt teaduspõhisele lähenemisele, kirjutavad Tartu Ülikooli terioloogia teadurid Maris Hindrikson ja Egle Tammeleht ning selgroogsete zooloogia kaasprofessor Harri Valdmann.

Tänavu kinnitatud ja järjekorras kolmas suurkiskjate kaitse- ja ohjamiskava on dokument, mis suunab meie suurkiskjate kaitset, uuringuid ning küttimist aastani 2031. Selline pikaaegne suurkiskja-asurkondade majandamiseesmärkide seadmine Eestis on kahtlemata hea ja vajalik, aga on aeg mõelda nende eesmärkide saavutamiseks vajalike tegevuste sisulisele kvaliteedile ning teaduspõhiste seiremeetodite rakendamisele. Oleme arvamusel, et Eestis ei saa enam edasi minna nii nagu seni ning vajame suurkiskjate seiresse praegusest palju enam selgust, läbipaistvust ja ka tegelikku teaduspõhist lähenemist, seda nii seireandmete kogumisel kui ka nende analüüsil.

Suurkiskjate ökoloogiline roll, looduskaitseline väärtus lipuliikidena ja Eesti rahvusvahelised kohustused oma suurkiskja-asurkondade säilitamisel tingivad, et suurkiskjate arvukus on küttimissoovi või -vajaduse korral võimalikult adekvaatselt hinnatud. Liiga suur suremus (sh küttimine) on suurkiskjate puhul märksa raskemate tagajärgedega, kui see oleks arvukate ja kiiresti taastuvate liikide puhul. Nii võib ootamatult jõuda olukorda, kus liigi arvukuse langus ohustab asurkonna elujõulisuse säilimist. Seepärast peaks igasugune majandustegevus nende liikide puhul olema teaduspõhine, läbimõeldud ja tuginema faktidele, mitte arvamusele.

Märksõnad
Tagasi üles