JUHTKIRI ⟩ Palun ilma räuskamata!

Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Sõda on lähendanud Eesti erakondade välispoliitilisi seisukohti.
• Süvenev eurointegratsioon ei ole valijate hulgas eriti populaarne.
• Eesti peab hoidma oma rahvusvahelist mõjujõudu.

Sel nädalal oli Postimehe valimisfookuses välispoliitika ja Euroopa Liidu tuleviku teema. Kuigi tegemist ei ole valimiste keskse valikukohaga, on see valdkond, kus tehtud pisikesed valearvestused võivad pikas perspektiivis minna vägagi kalliks.

Eesti erakondade välispoliitilised seisukohad on üksteisele lähedased ja sõda on neid veelgi lähendanud. Möödas on ajad, kus EKRE kahtles NATOs ja rääkis müstilisest plaanist B. Praegu on toetus NATO-le ja Euroopa Liidule ühiskonnas rekordkõrge ja sama ka erakondades.

Erinevused erakondade vahel tulevad esile väikestes, kuid siiski olulistes küsimustes. Esiteks suhtumine Euroopa Liidu tulevikku. Sõda Ukrainas tähendab ELi jaoks ajaloolist murrangut, märkisid Postimehele Eesti Välispoliitika Instituudi direktor Kristi Raik ja Euroopa Komisjoni Eesti esinduse endine juht Keit Kasemets. Ja hiljuti ongi Euroopa juhtpoliitikud teinud nii mõnegi avangu, mis tugevdaks ELi liitriiklikku iseloomu.

Näiteks võiks EL otsustamisel üle minna enamushääletusele ja loobuda konsensusepõhimõttest ka välis- ja julgeolekupoliitikas. Selliseid arvamusi on eriti võimendanud konarlikud liidusisesed läbirääkimised Venemaale sanktsioonide kehtestamise üle. Kuid kvalifitseeritud häälteenamuse kehtestamine välis- ja julgeolekupoliitikas eeldab Lissaboni lepingu muutmist. See on Pandora laegas, millele järgneks aastaid kestev kokkuleppimisprotsess.

Samuti on Vene oht kannustanud ideid tõhustada Euroopa ühtset kaitsevõimekust. Ja nii mõnedki liikmesriigid leiavad, et ELi uus laienemine (Ukraina ja Moldova) tingib liidusiseste otsustusmehhanismide muutmise. Kõik need arengud viiks kindlasti liikmesriikide iseseisva otsustusõiguse vähenemisele.

Eesti on varem alati üritanud kaasa minna suurema eurointegratsiooniga (näiteks euro ja Schengen). Nüüd on EL hakanud ühtlustama maksustamist, et paremini ohjata eurot. Plaanis on lisada otsene ELi tasandi maks. Küsimus, millest erakonnad pole tahtnud rääkida: kas Eesti tõmbab sinna punase joone?

Süvenev eurointegratsioon ei ole Eesti valijate hulgas eriti populaarne. Norstati hiljutise uuringu järgi leiab 38 protsenti, et ELi praegune lõimituse aste on piisav, ja 17 protsenti, et liikmesriikide õigusi tuleks suurendada. ELi koostöö edasist tihenemist toetab kolmandik. Postimehe veebigallupile vastanud 10 000 lugejast üle poole leidis, et rahvusriikide õigused peaksid Euroopa Liidus hoopis suurenema, samas kui edasist arengut liitriigi poole toetas vaid 11 protsenti vastanuist.

Eesti peab hoidma ja kindlustama oma rahvusvahelist mõjujõudu, mille oleme tänu sihikindlale Ukraina toetamisele omandanud. Räuskav retoorika hävitab selle surmkindlalt.

Üldiselt on ka Eesti erakonnad oma vastustes Postimehele seda meelt, et praegune koostöö tase on piisav, kuid sotside, Eesti 200 ning Reformierakonna hoiakud on tihedama lõimingu suhtes siiski palju positiivsemad kui Keskerakonna, Isamaa ja EKRE omad. Viimane on otse välja öelnud, et Eesti peaks oma huve ELis jõulisemalt kaitsma, tuues näiteks, et oleme liiga kergesti leppinud ELi kehtestatud ebarealistlike metsanduse, transpordi ja elamute süsinikunõuetega.

Bürokraatia tendentsiga laieneda ja järjest suuremaid õigusi haarata on ilmselt kokku puutunud igaüks. Sama oht on ka ELi bürokraatiaga ja seetõttu on vaja liikmesriikide pidevat tegutsemist, et seda ohjes hoida. Selgrootus siin võib Eestile pikas perspektiivis kahjulik olla.

Samas ei tohi ka pilli lõhki puhuda. Eesti peab hoidma oma rahvusvahelist mõjujõudu, mille oleme tänu sihikindlale Ukraina toetamisele omandanud. Paraku on Eesti poliitikud (iseäranis EKRE omad) mõnigi kord kasutanud oma välismaiste kolleegide kohta ebaviisakaid väljendusi.

Postimehe veebigallupile vastanud 12 000 inimesest pidas üle 70 protsendi räuskavat poliitilist retoorikat Eesti mainele kahjulikuks. Ja kui see peaks EKRE juhtimisel hakkama iseloomustama Eesti välispoliitikat järgmise nelja aasta jooksul, siis võib karta, et Eesti rahvusvaheline mõju saab maha mängitud.

Eelnevat arvestades on õppimisväärset mõlemale praegusele juhterakonnale. Reformierakond tundub olevat end liiga mugavalt sättinud Brüsseli kiiluvette ja peaks rohkem näoga Eesti poole seisma. EKRE peaks aga fundamentaalselt muutma suhtlusstiili, kui tahab olla järgmiste valimiste järel arvestatav peaministripartei.