VALIMISED 2023 ⟩ Valijate enamik ei soovi Euroopa edasist föderaliseerumist

Riigiteadlane Martin Mölder. Foto: Erik Prozes

• Eesti valijad suhtuvad ELi valdavas enamuses positiivselt.
• Usaldus Euroopa Liidu vastu on mõneti madalam, kuid siiski samuti väga kõrge.
• Eelistuste jaotused valijaskonnas kumavad läbi ka erakondade seisukohtadest.

Kaks kolmandikku Eesti valijatest usaldab Euroopa Liitu, kuid enamjaolt teatud reservatsioonidega, kirjutab Tartu Ülikooli võrdleva poliitika teadur Martin Mölder.

Demokraatlikus poliitilises süsteemis võiks valitsemine laias laastus toimida põhimõttel, et riigi üldine suund on kooskõlas valijaskonna eelistustega. See põhimõte peaks kehtima nii üleüldiselt kui ka iga erakonna ja tema valijaskonna puhul eraldi.

Ebakõlad tekitavad pigem pingeid ja pettumust poliitikas. Siinkohal antud kommentaarid nii sel kui ka järgmistel nädalatel püüavad võimaldada just seda mõõdet. Lisades erakondade seisukohtade kõrvale selle, kuidas on jaotunud valijaskonna arvamus, on võimalik ka hinnata, kui palju päri- või vastutuult purjetavad meie erakonnad. Nii üldiselt kui ka erakondade kaupa. Olen selleks kasutanud Ühiskonnauuringute Instituudi tellitud ja Norstat Eesti ASi poolt läbi viidud väärtushinnangute uuringut lõppenud aasta novembrist.

Toetus Eesti kuulumisele ELi on väga laiapõhjaline. Usaldus ELi vastu on mõneti madalam, kuid siiski samuti väga kõrge.

Euroopa Liidu teemal üleüldiselt on Eesti valijate suhtumine valdavas enamuses positiivne. Toetus Eesti kuulumisele ELi on väga laiapõhjaline. Palju suurem, kui oli ELi astumise poolt hääletanute osakaal 2003. aasta referendumil. Toona hääletas ELi astumise poolt 64 protsenti Eesti kodanikest. 20 aastat hiljem toetab Eesti kuulumist ELi aga ligi 80 protsenti kodanikest. Kuid siiski näeme valijate arvamuses teatud erinevusi erakondade lõikes ning seoses suhtumisega ELi edasisse arengusse.

Parteid eri meelt

Toetus ELi kuulumisele on väga suur peaaegu kõigi erakondade toetajate seas. Siinkohal paistab silma ainult EKRE, kelle toetajatest pooled arvavad, et Eesti peaks kuuluma ELi. Kuid arvestades ka seda, et ligi kümnendik EKRE valijatest ei oska selles küsimuses seisukohta võtta, on ELi kuulumise toetajaid ka EKRE ridades siiski selgelt rohkem kui selle vastaseid. Teine äärmus on Reformierakond, kelle toetajatest praktiliselt sada protsenti arvab, et Eesti peaks kuuluma ELi.

Usaldus ELi vastu on mõneti madalam, aga siiski samuti väga kõrge. Ligi 70 protsenti Eesti valijatest usaldab ELi, kuid enamjaolt teatud reservatsioonidega. Neid, kes «täiesti usaldavad», on võrdlemisi vähe ning tüüpiline vastus on «pigem usaldan». Kaks äärmust ka selles küsimuses on Reformierakond ja EKRE. Kui taas kord peaaegu sada protsenti Reformierakonna toetajatest usaldab ELi, siis EKRE toetajatest usaldab seda vaid natuke vähem kui üks kolmandik.

Väga selge arvamuste lahknevus nii valijaskonnas üldiselt kui ka erakondade vahel puudutab aga ELi koostöö süvenemist. Umbes 32 protsenti valijatest arvab, et ELi koostöö peaks suurenema, 38 protsenti on seisukohal, et praegune koostöö on piisav, ning 17 protsenti arvab, et koostöö on läinud liiga kaugele. Koostöö suurendamise pooldajad on mõningases ülekaalus Eesti 200 ja Reformierakonna toetajate hulgas. Isamaa, Keskerakonna ja SDE tüüpiline toetaja on pigem arvamusel, et ELi praegune koostöö on piisav. EKRE valijad aga arvavad, et koostöö on läinud liiga kaugele. Sellel seiskohal on 44 protsenti EKRE toetajatest.

Need eelistuste jaotused valijaskonnas kumavad läbi ka erakondade seisukohtadest. Kõige selgemalt suurendab ELi võimu oma liikmesriikide üle konsensuspõhimõttest loobumine. Sellele on põhimõtteliselt vastu EKRE ja Isamaa, kelle valijad samuti ei leia, et ELi riikide koostöö peaks suurenema. Teised erakonnad pigem toetavad teatud tingimustel konsensuspõhimõttest loobumist ning vähemalt Reformierakonnal ja Eesti 200-l on siin oma valijatega sama joon. Sotsiaaldemokraatide puhul on aga märke sellest, et erakonnal on mõnevõrra positiivsem suhtumine ELi koostöö arendamisse kui nende valijatel.

Aga mis siis, kui...

Erakondade tasandil on suur osa poolehoiust konsensuspõhimõttest loobumisele hetkel põhjendatud viidetega Ungarile, kes konsensusliku otsustamise nõude kaudu takistas ELil Ukrainale abi andmist. Loomulikult on Eesti perspektiivist selline käitumine taunimisväärne. Kuid enne kui hakata selle varjus kujundama seisukohti ELi otsustamismehhanismide ümber mängimiseks liikmesriikide käest ära ja liidu kasuks tervikuna, peaks mõtlema natuke laiemalt.

Olukorras, kus Eesti või terve Ida-Euroopa huvid on vastuolus Lääne-Euroopa riikide huvidega, oleks konsensuspõhimõte meile ainsaks kaitseks.

Vahest ei ole siiski väga keeruline ette kujutada mõnda olukorda, kus Eesti või terve Ida-Euroopa huvid on vastuolus Lääne-Euroopa riikide huvidega. Sellisel juhul oleks konsensuspõhimõte meile ainsaks kaitseks ning sellest loobumine ka piiratud valdkondades oleks libedale teele liikumine.

Siin on oluline küsimus see, kas ELis peaks põhimõtteliselt olema võimalik selline olukord, kus EL kirjutab Eestile ette üha enam otsuseid, mida me muidu ise ei teeks ja kas me peaksime sellega nõus olema. Võib-olla peaksime, võib-olla aga mitte.

Kuna kõige selgemad erinevused valijaskonna arvamustes puudutavad ELi kui organisatsiooni arengut kas enam föderatsiooni suunas või pigem tagasi riikidevahelise majandusliidu suunas, peaksid kõige olulisemad poliitilised mõttevahetused leidma aset samuti just sel teemal.