:format(webp)/nginx/o/2021/01/27/13598717t1h6c76.jpg)
/nginx/o/2015/05/25/4107743t1h75fc.jpg)
Just passiivsust näeb Venemaa nõrkuse märgina, rõhutab Riho Terras (Isamaa).
19. veebruaril kirjutasin Postimehes, et toonase välisministri Eva-Maria Liimetsa seisukoht, et Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimiseks peaks avasammu tegema Eesti, on suur viga.
Petserimaa, Karjala, Jaanilinna, Kuriili saarte ja teiste territooriumite puhul on oluline silmas pidada, et riikide perspektiiv ja lähtenurk peab olema pikaajaline. Neile, kes soovitavad Venemaad mitte ärritada tuletan meelde, et just kompromissivalmidust ja passiivsust näeb Venemaa järelandmise ja nõrkuse märgina.
Tartu Rahulepinguga öeldi selgelt: «...tunnustab Venemaa ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta...» Tartu Rahu on meie riigi sünnitunnistus ning sellega pandi paika Eesti riigipiir.
See ei tähenda, et me peaksime asuma kaotatud territooriume täna tagasi vallutama. Küll on meie kohus seda Venemaale meelde tuletada ning samal ajal hoida nende territooriumidega sidemeid.
Erkki Koort kirjutab õigesti (PM 29.12), et Petserimaa on saanud teenimatult vähe tähelepanu. Tänavu toimunud Fenno-Ugria 2022. aasta hõimupäevade konverentsil arutleti, mida tähendab Karjala ning Venemaa geopoliitiline vallutus eestlastele, soomlastele ja karjalastele.
Vajaksime sellsied arutelusid rohkem, sest selge on see et Venemaa agressioonisõda Ukrainas toob endaga kaasa pikaajalised tagajärjed ja muutused, milleks peaksime kõik valmis olema.