Ärge tulge mulle rääkima missioonitundest, sest ka õpetajatel on materiaalsed vajadused, kirjutab Marcus Hildebrandt, HTG inglise ja ladina keele õpetaja. Miks õpetajate lapsed peavad majanduslikult kannatama, kuna nende vanemad töötavad riigi jaoks?
Esmaspäevases Postimehes avaldatud Jaak Aaviksoo artikkel õpetajate palga teemal peaks kõikidele nendele, kes siiani kõhklesid, kas streik on ikka õigustatud, näitama, et streik on igati vajalik.
Esiteks on haridusministri artikkel minu teada esimene pikem avalik sõnavõtt sel teemal, mis tähendab, et Jaak Aaviksoo vajas kuus kuud, et oma seisukohta vormida ja laiale lugejaskonnale teatavaks teha.
Teiseks ilmus artikkel streigi eelõhtul, mis on igati mõtlema panev. Võiks kahtlustada, et haridusministeerium või valitsus polekski õpetajate muresid tõsisemalt käsitlenud, kui õpetajate, aga ka laiema avalikkuse surve poleks neid selleks sundinud.
Kas te mäletate, kuidas suhtus haridusminister õpetajatesse esimestel meeleavaldustel Tallinnas septembris? Dialoogi ta ei otsinud (vt 19.09.2011 Õhtulehe video «Minister Aaviksoo ei vaadanud meelt avaldanud õpetajate poolegi»). Ja selline käitumine on jätkunud, kuni minister streigi eelõhtul viimaks ometi ütleb õpetajaskonnale rohkem kui viis lauset.
Minu arvates peitub haridusministri artiklis aga veel mõtteid, mis kahjuks viitavad sellele, et praegune ei pruugi sugugi jääda selle aasta viimaseks õpetajate streigiks. Kuigi Jaak Aaviksoole võib vähemalt sõnade järgi omistada head tahet, ei saa õpetajad tema seisukohtadega nõustuda.
23. veebruaril ilmus Õhtulehes uudis koos videoga, kus haridusministri sõnul on õpetajate nõudmised liiga suured. Olles lugenud tema esmaspäevast artiklit, võiksin ma vastata: lugupeetud minister, teie visioonid on liiga väiksed!
Esiteks ei ole Aaviksoo artikli järgi haridus ja haridustöötaja väärtus omaette, vaid nende väärtus sõltub ebamäärastest näitajatest, mida õpetaja oma töökvaliteediga ei suuda kontrollida. Muu hulgas väidab haridusminister: «Kui haridussüsteemi efektiivsus oleks samal tasemel kui tosin aastat tagasi, võiksid palgad olla praegustest vähemalt 30 protsenti kõrgemad.»
Kui haridussüsteemi efektiivsus oli üle kümne aasta tagasi efektiivsem kui praegu, miks tol ajal ei olnud õpetajate palgad siis palju kõrgemad, kui nad tegelikult olid? Mulle tundub, et otsitakse põhjusi, miks palkasid mitte tõsta. See aga näitab, et need head sõnad, mida haridusminister oma artiklis õpetajate kohta ütleb, pole rohkem kui sõnad.
Teiseks küsib haridusminister peaaegu meeleheitlikult küsimusi, mis viitab sellele, et ka tema jaoks pole veel selge, milline staatus peaks haridustöötajatel olema. «Kui suur peaks olema palk, et õpetajad tunneksid, et nad on kõrgelt hinnatud ning õiglaselt tasustatud – eelkõige teiste kaasmaalaste, olgu arstide või ehitajate, kultuuritöötajate või päästjatega, sotsiaaltöötajate või energeetikutega võrreldes?» küsib Jaak Aaviksoo.
Härra minister, arenenud Euroopa riikides võrreldakse õpetajaid arstide, advokaatide ja teiste tippspetsialistide ja kõrgepalgalistega! Aga meil valitseb veel vaimuvaenulik õhkkond vanast ajast.
Just 5. märtsil külastas minu kooli üks ajalooprofessor USAst, kes rääkis õpilastele, et 1970. aastatel teenisid kõrgharidusega naised USAs vähem kui põhiharidusega mehed. Kas see ei tule tuttav ette?
Lisaks muretseb haridusminister: «Kui suur võiks olla õpetaja keskmine palk ideaalis? Riigi keskmine? Kümme protsenti kõrgem? 20 protsenti kõrgem? Või on olulisem, et miinimumpalk oleks riigi keskmise tasemel, nagu nõuab haridustöötajate liit?» Milleks see mäng arvudega? Ei ole ju saladus, et teistes Euroopa riikides on õpetajate palgad 50–70 protsenti kõrgemad kui vastava riigi keskmine. Kas on nii raske sellest eeskuju võtta?
Ja lõpuks mängib minister jälle meie kõigi lemmiksõnaga: «keskmine». «Kui me seda kõike tõesti tahame ja suudame ka otsusteni viia, siis on kolme aasta pärast võimalik, et keskmine õpetaja viib koju riigi keskmisest 20 protsendi võrra kõrgema palga.» Kes on keskmine õpetaja? Miks räägitakse keskmise õpetaja keskmisest palgast? Härra minister, konkreetsemalt palun.
Andke nendele õpilastele, kes praegu kaaluvad õpetajaks saamist (ja neid on kahjuks väga vähe!), selge sõnum. Kui palju on teadusmagistrikraadiga ja õpetajakoolituse läbinud õpetaja väärt karjääri alustades? Kui tähtis on riigile, et see noor õpetaja on ka viie ja kümne aasta pärast veel koolis?
Kuigi viimastel kuudel on õpetajate toetajate arv suurenenud – muu hulgas korraldavad toetusstreike transporditöötajad, arstid ja medõed –, kõlavad ka hääled, et õpetajad pole kõrgemat palka väärt. Kui viimaste hulgas on ka lapsevanemad, lubage mul nende käest küsida: kas teile on oma laste haridus nagu odav kaup? Mida odavam, seda parem? Või tahate oma lastele kõige paremaid õpetajaid?
Paljud on kommenteerinud, et Eesti koolides olevat ka halbu õpetajaid, kes ei vääri paremat palka. Alles siis, kui nendest on lahti saadud, võiks õpetajate palka tõsta. Kuigi olen nõus väitega, et õpetajate hulgas – nagu igas valdkonnas – leidub inimesi, kes ei suuda heal tasemel töötada, on just mainitud lähenemine minu arvates vale.
Kui me tahame, et koolidirektoril oleks suur valik kandidaate, kellest välja valida kõige paremad, siis peavad võimakult paljud üldse tahtma koolides töötada. Ärge tulge mulle rääkima missioonitundest!
Õpetajad peavad muidugi olema tööle ja õpilastele pühendunud. Aga ka nendel on materiaalsed vajadused. Miks õpetajate enda lapsed peavad majanduslikult kannatama, kuna nende vanemad on õpetajad, töötavad riigi heaks ja täidavad nii fundamentaalset ülesannet?
Ja lõppude lõpuks veel valitsuse põhiargument: Eesti riik on nii vaene, ei suuda leida lisaraha. Kunagi mainisin, et «valitsus võiks rohkem mõelda sellele, kuidas just (majanduslikult) kõige edukamad saaksid anda oma panuse riigieelarvesse, sest väga tihti on nende edu taga just kvalifitseeritud töötajad, kes tulevad Eesti koolidest ja ülikoolidest».
Konkreetsemalt: niikaua kui ettevõtted naudivad maksudest vabastamist (autopark Eesti tänavatel näitab ilmekalt, kuhu firmad oma kasumit «reinvesteerivad»), niikaua kui Eestis valitseb maksusüsteem, mis a priori ei võimalda riigil oma ülesandeid täita, ei ole mainitud argument vastuvõetav.
Usk kauboi- või turbokapitalismi on ennast ammu ammendanud. Sellest saavad aru ka meie naabrid Euroopas, kes varem kiitsid Eestit heade statistiliste majandusnäitajate pärast. Kes jälgib Euroopa ajakirjandust, leiab aina rohkem kriitikat, sest ka välismaad ei saa enam ära petta.
Meie naabrid hakkavad aru saama, kelle arvel need ülihead näitajad tekkisid. Ja uskuge mind: märtsi alguses jälgivad välismeedia ja õpetajad Euroopas väga hoolikalt, kas Eesti liigub arenenud riikide poole.