Andres Arrak: kas streik tõstab palka?

Foto: Repro

Mainori kõrgkooli ettevõtluse instituudi juhataja Andres Arrak kirjutab, et kellelgi ei ole veel õnnestunud näidata, mil moel saab üks streik ühiskonda raha juurde luua. Tõde on: mitte kuidagi ei saa.
 

Rikkuse juurde loomine võtab palju aega. Rikkust saab ümber jaotada kohe ja praegu. Eile alanud õpetajate streik on tähenduslik mõlemas mõttes. Eesti valis kakskümmend aastat tagasi variandi: enne vabaks, siis rikkaks. Viimasega on aga viimasel ajal kiire.

Peaminister lubas ja olgu olla! Kõik on suhteline ja piirid on lahti. Tung parema elu poole on ürginimlik ja rongi- või lennukipileti marjamaale suudab isegi keskmine medõde, ehitusmees või turvamees osta. Kui karjamaal elu ei parane, võibki juhtuda, et meid on varsti vähem kui miljon.

Et just õpetajad streigivad, on seejuures sümptomaatiline. Õpetajate käe alt tulevad ju need, kes saavad Eesti elu paremaks ja rikkamaks muuta. Mitte et kogu vastutus õpetajatele langeks. Siiski on kool nii õpetav kui kasvatav asutus.

Ka minu peres on kaks koolis käivat last. Ühel neist on üks vaba päev, teisel kaks vaba päeva. Kuna ka minul ei ole ükskõik, kes ja millise raha eest minu lapsi koolis kasvatab ja harib, siis on teema mulle isiklikult südamelähedane. Olen juba väga pikka aega veendunud, et arstina ega õpetajana ei tohi töötada inimene, kes sellele tööle ei sobi. Kummalgi juhul on kehva töö tulemus nii isiklikus kui ühiskondlikus plaanis katastroof. Seega hoian pöialt.

Ühiskondlik kahju kehvast õpetajast on tunduvalt suurem kui kahju kehvast juristist või pankurist, nii kummaline kui see ka ei tundu. Ühiskond, kus poleks ühtegi õpetajat, lõpetaks palju halvemini kui ühiskond, kus pole ühtegi juristi ega pankurit. Miks siis ikkagi on õpetajate palk madalam kui viimati mainituil?

2011. aasta neljandas kvartalis oli keskmine brutopalk Eestis finants- ja kindlustustegevuses 1369 eurot, energiatööstuses, infos ja sides 1359 eurot, mäetööstuses 1094 eurot ja hariduses 749 eurot. Statistikaameti andmetel jääb see tugevalt alla Eesti keskmise – 865 eurot neljandas kvartalis.

Haridus- ja teadusministeerium väidab, et Eesti kulutab haridusele seitse protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT) ja et see olevat Euroopa kõrgeim näitaja. Minu käsutuses on rahvusvahelised Eurostati võrdlusandmed 2008. aastast.

Nende kohaselt olid toona kriisieelses Eestis avaliku sektori hariduskulud 5,67 protsenti SKTst, meist kõrgemal tasemel olid üheksa Euroopa riiki (sh Taani 7,75 protsendi ja Läti 5,71 protsendiga). Väikseimad olid Jaapani (3,44 protsenti) ja Luksemburgi (3,15 protsenti) näitajad.

Märkimata ei saa jätta aga, et erinevalt Eestist peab enamik teisi riike oluliseks ka eraraha kaasamist haridusse. IRLi hästi müünud valimiseelne lubadus ja praegune kindel seisukoht on endiselt, et Eesti riik on nii rikas, et saab võtta kõik hariduskulud enda kanda. Mis teha – suurusehullustus. Vahemärkus: isegi kui seda saab teha (meil on küllalt raha), jääb ikka küsimus, kas seda on mõtet teha. Ju oleme ka selles vallas püüdnud n-ö Skandinaaviat teha.

Erasektori hariduskulud SKT arvestuses on Eestist (0,3 protsenti SKTst) allpool vaid Rootsis, Soomes ja Norras (0,09 protsenti). Suurem osa riike ei põlga eraraha siiski ära. USAs on erasektori osakaal 2,1 protsenti, Suurbritannias 1,72 protsenti ja Jaapanis 1,66 protsenti.

Kokku oli 2008. aastal kahe sektori panus haridusse kõrgem kaheteistkümnel Euroopa riigil (sh Läti). Tõsi, kriisi puhkedes olid õpetajad ja pensionärid pea ainukesed, kelle sissetulek kasvas, ja siit siis ka Eesti praegune kõrge tase.

Miks siis ikkagi on Eesti õpetaja palk mitu korda väiksem kui Skandinaavia ametikaaslasel? Nii nagu ka medõel, politseinikul, päästetöötajal ja paljudel teistel. Meie õpetaja ja medõde ei saa põhimõtteliselt aru, miks teda kiusatakse ja sama töö eest mitu korda vähem palka makstakse.

Seda enam, et raske on uskuda, nagu teeks õpetaja Soomes või õde Taanis palju intensiivsemalt tööd, liiguks kiiremini ja naerataks tihemini. Nii see kindlasti ei ole. Kuhu siis õiglus jääb?

Kahjuks kuulub õpetaja ka sellesse töötajate kategooriasse, kus ühendatud anumate printsiip ei toimi. Nii õpetajal kui juristil, erinevalt arstist, õest ja ehitajast, on raske end rikastes naaberriikides müüa. Seetõttu on palgatasemete ühtlustumine siin ka oluliselt takistatud.

Olgu mainitud, et kõik loetletud on n-ö mittetootvad tööd. Ka parim õpetaja klassi ees ja õde palatis ei tooda otseselt raha. Raha tekitatakse juurde mujal, kogutakse maksudena kokku ja makstakse õpetajatele palkadena välja. Tõsi küll, klassiruumis toodetakse tulevasi rahatootjaid ja selles mõttes ei saa ega tohi klassis toimuvat kuidagi alaväärtustada ja -hinnata.

Praegu õnnestub noorel gümnaasium nii ära lõpetada, et talle ei ole mitte keegi süsteemselt rääkinud, kust raha tuleb ja mille eest tööturul palka makstakse. Asi pole palju parem ülikoolides.

Kaks aastat tagasi tehtud riigi kõrgkoolide õppekavade uuring tõestas, et 60 protsenti õppekavadest ei sisalda ühtegi kursust, mis räägiks, kust raha ikkagi tuleb. Niisiis, raha tekitatakse juurde ikkagi tootvates ja soovitavalt eksportivates majandusharudes. Ja siia ongi koer maetud.

Arvud on hästi ilmekad ja statistika on karm teadus. Kui võrrelda sisemajanduse kogutoodangut (SKT) Eestis ja Skandinaavia riikides, siis Norraga on vahe kolmekordne, Rootsi, Taani ja Soomega kahekordne.

Norras luuakse aastas inimese kohta uut väärtust 55 000 dollari eest, Eestis 19 000 dollari eest (2010. aasta andmed). Ja see kõik tuleneb tootlikkusest. Kui norrakas on teinud tund aega tööd, on ta loonud väärtust 77 dollari eest, need teised enam-vähem võrdselt 50 dollari eest ja eestlane 24 dollari eest (2009. aasta andmed).

Nii lihtne see ongi. Norras on väärtusahel pikem ja üle piiri veereb eksporti palju kallim kaup või teenus. Kui Norras võetakse puu metsas maha, siis teda töödeldakse niikaua, kuni sellest saab väärisvineer, millest tehakse «antiik»-mööblit. See on väga kallis ja seda eksporditakse kilogrammidega.

Eesti metsas langetatud puu veereb pahatahti sama ümarana üle piiri, väärtusahel on lühike. See asjaolu võimaldabki Norras maksta nii sellele metsamehele kui ka õpetajale ja medõele kolm korda kõrgemat palka võrreldes eestlastega. Ja seepärast lõikavadki eesti mehed metsa Norras ja medõed ning arstid ravivad Soomes ja Rootsis. Rääkimata ehitajatest.

Ka õpetajate palkade võrdlusandmed on võtta Brüsselis 2008 avaldatud võrdlevast uuringust. Uuring kajastab muu hulgas keskkooliõpetaja palka nii karjääri alguses kui lõpus. Alustava kooliõpetaja palk oli kõige kõrgem Taanis (2800 eurot), Belgias ja Soomes (mõlemas ligi 2500 eurot).

Eesti vastav näitaja alustava õpetaja kohta oli 600 eurot ja see oli veidi kõrgem kui Lätis ja Leedus. Karjääri lõpul teenis keskkooliõpetaja uuringu kohaselt kõige rohkem Austrias, Hollandis ja Belgias (üle 4500 euro), Soomes (vaid) 3200 eurot ja Eestis 900 eurot.

Ka küsimus betooni ja inimeste vahekorrast ei ole väheoluline. Euroopa raha eest on tublide koolidirektorite õhutusel ära remonditud mitmed koolimajad. Saaremaal nimelt on üks põhikool, millel on ujumisbassein, neli sauna (direktor on endine ujumismeister) – kõik on «viimase peal». Keda ei ole, on õpilased. Tegemata haldus ja haridusreform maksavad ka siin valusalt kätte.

Vägisi tundub, et mõne eikuhugimaale ehitatud või remonditud koolimaja raha oleks võinud õpetajate palkadeks minna. Kui ikka lapsi ei ole, siis ei ole ka kedagi õpetada. Demograafia ja migratsioon maalt linna ei teisenda mitte ainult haridussektorit, vaid ka teisi valdkondi.

Minu tänane lõpusõnum ei ole mitte meeldivamate killast. Hoolimata nüüdisaegse majandusteaduse ülikeerulistest matemaatilistest mudelitest, ei ole veel kellelgi õnnestunud ära tõestada, mil moel saab üks streik ühiskonda raha juurde luua. Tõde on: mitte kuidagi ei saa!

Mul on seda väga raske olnud ära seletada oma prantslasest koostööpartnerile. Prantslastel teatavasti on streikimine geenides, nii nagu ka ilmselt kreeklastel. See inimene on Eestis käinud juba aastaid, nii enne masu kui masu ajal ja selle lõpus. Ta on väga hästi kursis sellega, mis on juhtunud meie palkadega, hindadega, teeninduse kvaliteediga jne.

Ta teab, et reaalpalk, mis oli buumi ajal kasvanud kolm korda kiiremini kui tootlikkus, langes kriisi käigus kolm aastat järjest. Vahepeal oli iga viies inimene töötu. Mis hindadega on juhtunud, seda teab igaüks. Ja siis vaatab see prantslanna mulle sügavalt silma ja küsib: «Aga miks te ei streigi?» Pean tunnistama, et mul oli talle väga raske ära seletada, miks.

Üht aspekti tahaksin veel rõhutada. Olete ilmselt tähele pannud, et peaasjalikult streigivad ju avaliku sektori töötajad, kes riigieelarvest ehk siis maksudest palka saavad. Erasektor on kohati asunud toetavale ja kaasa tundvale positsioonile.

Olete ilmselt kursis ka sellega, et avalikus sektoris kasvasid palgad buumi ajal ennaktempos võrreldes erasektoriga ja et erasektoris kahanesid kriisi ajal palgad enam. Miks siis erasektori töötajad ei streigi? Ju sellepärast, et seal ollakse ühise eesmärgi eest väljas – ja selleks eesmärgiks on ettevõtte jätkusuutlikkus.

Mingi sisemine loogika ütleb, et riik ja selle töötajad võiksid või peaksid isegi rohkem ühise eesmärgi eest väljas olema. Selleks on Eesti riigi jätkusuutlikkus. Miks nad siis omavahel kokku ei lepi? Tegelikult ma tean ka vastust – riigi tekki saab ainult üksteise pealt ära kiskuda. Ja õpetajad ei soovi välja öelda, kelle arvel peaks nende palk kasvama.