/nginx/o/2022/12/14/15023155t1h0e1f.jpg)
- Hilissuvist hoiatust tulevasest vaimupimedusest tuleb tõsiselt võtta.
- Ajalugu näitab, et paljukirutud üldhariduskoolile pole senini paremaid alternatiive.
- Kasvatuse mõtteloos on Eestis pidama jäädud romantilise lapsekesksuse staadiumisse.
Möödunud sajandi väsimatud reformid parima koolisüsteemi leidmiseks on oma tagasipeegelduse leidnud ka Eestis. Ent kuidas oleme jõudnud nii kaugele, et haridustöötajates nähakse peaasjalikult teenindajaid, küsib kasvatusteadlane Maie Tuulik.
Oma kõnes Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise 31. aastapäeval presidendi roosiaias väitis Ahhaa teaduskeskuse juht Andres Juur, et umbes viie aasta pärast hakkavad esimesed eestlased vaimupimedusse jääma, sest «igale juntsule eestikeelset haridust enam pakkuda ei saa». Põhjuseks õpetajate puudus ja peasüüks õpetajate madalad palgad.
/nginx/o/2022/12/15/15026415t1h7c5a.jpg)
Postimehe 28. novembri numbris arutlesid õpetajate palkade üle ka Madis Somelar ja Andres Kaarmann. Esimene rääkis probleemi(de)st tegevõpetaja, teine ametniku vaatenurgast. Teadagi jäävad õpetajate palgad ametnike omadest tublisti allapoole, sellest siis ehk mõnevõrra erinevad arusaamad ellujäämiseks vajalikust rahast. Arvan siiski, et ka Somelari asjalikest seisukohtadest ei piisa, sest ükski väärikas õpetaja ei saa leppida teenindaja rolliga, kus teda võib alandada, mõnitada ja sõimata ning talle lausa kallale tulla. Kuidas me nii kaugele oleme jõudnud?
Alustame algusest
Rohkem kui sajand tagasi sai hoo sisse reformpedagoogika. Esimesed aastakümned tõstsid esile progressiivpedagoogika (aktiivsuskool, töökool, lapsekeskne kool) ning erinevad alternatiivpedagoogikad (Steiner, Montessori, Freinet). Teise maailmasõja järel tekitasid «tormi» informaalne kool Suurbritannias, vabakooli liikumine ja avatud kasvatus Ameerika Ühendriikides ning antipedagoogika ja must kasvatus Kesk-Euroopas.
/nginx/o/2022/12/15/15026414t1ha04f.jpg)
Vahemärkusena lisan, et kui esimene eestikeelne kool sai tegutsemisloa aastal 1906, siis täiendas kooli juhataja Peeter Põld end pea pool aastat Berliinis, Jenas ja Zürichis. Eriti meeldisid talle Dewey aktiivsuskooli ja Kerschensteineri töökooli seisukohad. Rikkalik kirja- ja raamatuvahetus väliskolleegidega jätkus läbi aastate ja kui 1918. aastal kehtestati kõikides meie koolides eestikeelne õpe, jõudis Põllu eestvedamisel kooliuuendus ka meie kooli.
Põld ei võtnud valimatult üle kõiki uuendusi. Kõigutamatuks jäid õpetaja autoriteet, koolidistsipliin, õppekava baasteadmised ja nende numbriline hindamine. Kas pole paradoksaalne, et kindlatele alustele rajatud eesti kool püsis kogu nõukogude aja ja hakkas kõikuma alles koos uue vabadusega?
Reformpedagoogika kõige olulisemad märksõnad on lapsekesksus ja vabadus. Vabaduspedagoogika tegelikuks isaks loetakse aga hoopis kaks sajandit varem elanud Jean-Jacques Rousseaud. Pedagoogika suure revolutsiooni avalöögiks sai Ellen Key bestseller «Lapse sajand», mis tõlgiti kiiresti peaaegu kõigisse Euroopa keeltesse.
Key, kes polnud päevagi käinud koolis (tal olid koduõpetajad), kellel endal lapsi polnud ja kes oli ajakirjanik, mitte pedagoog, pööras pea peale kõik senised arusaamad lapsest ja lapse kasvatamisest. Ta kutsus üles purustama kogu olemasoleva pedagoogika, nii et kivi ei jää kivi peale. Nn pedagoogilise veeuputuse korral lubas ta päästvasse Noa laeva vaid Michel Montaigne’i, Jean-Jacques Rousseau, Herbert Spenceri ja uue lapsepsühholoogia kirjanduse.
Kas pole paradoksaalne, et kindlatele alustele rajatud eesti kool püsis kogu nõukogude aja ja hakkas kõikuma alles koos uue vabadusega?
Kui see kogum pääseks kuivale maale, ei tuleks mitte koole ehitada, vaid rajada viinamarjaaedu, «kus õpetajate ülesanne oleks viinamarjade asetamine laste huulte kõrgusele, selle asemel et nad nüüd saavad kultuurimahlu sajakordselt lahjendatuna». Koolis ei tohiks domineerida õpetajapoolne materjalide esitamine, vaid laste individuaalne töö.
Iga laps peaks oma tempos iseseisvalt materjali läbi töötama. Õppida tuleks vaid seda, mis lapsi huvitab. Koduseid ülesandeid ei tohiks anda, samuti ärgu olgu koolis õpitu suulist ülesütlemist. Kaotada tuleks eksamid ja tunnistused. «Laps on püha, keskne olend kogu kasvatusprotsessis. Teda ei tule kasvatada, küll aga kõrvaldada teelt kõik takistused ja lasta loodusel toimida» – selline oli Key kreedo.
Uus suund – lapsekeskne vabaduspedagoogika − alustas siitpeale oma tormilist arenemislugu. Kõik, mis seostus traditsioonilise, klassikalise pedagoogikaga, sai juurde sildi «vana», st oma aja ära elanud. Täiskasvanu võimule tuginevad ja autoriteedil põhinevad kasvatusviisid varisesid kriitikatule all põrmu. Ühele poole jäi laps oma süütuses ja headuses, teisele pool ühiskond oma kurjuses ja valskuses.
Romantiline lapsekesksus
Sellise ilusa nime andsid teadlased tagantjärele umbes 40-aastasele perioodile, mil valitses idealiseeritud arusaam lapsest. Praktikasse jõudis see suund Teise maailmasõja järgses Suur-britannias informaalse kooli nime all, veidi hiljem Ameerikas nn avatud kasvatusena. Õpetajad võisid töötada paindlikult ja vabalt. Lähtuda tuli iga lapse eripärast, võimetest ja sünnipärastest kalduvustest. Uudishimu viib lapsed õppima, sestap oli õpetaja ülesanne neile õppematerjal «ette sööta».
Õppematerjalina sai kasutada kõike, mida pakkus kohalik olustik. Koolipäeva ei hakitud 45-minutilisteks koolitundideks, vaid korraga võeti läbi tervikteemad. Esikohale tõusis individuaalõpe, sest õpilane areneb omaenda rütmis ja endale sobival viisil. Koolihindamine viidi miinimumini. Õpilane ise seadis endale eesmärgid ja hindas nende saavutamist.
Eespool nimetatutest radikaalsem vabakooli liikumine sündis Ameerika Ühendriikides õpetajate ja lastevanemate koostöös. Esimene selline kool rajati 1962. aastal, 1970. aastaks oli neid juba 150. See oli ka liikumise kõrgpunkt ning sealtpeale hakkas vabakoolide hulk ja populaarsus kahanema. Selle liikumise ideoloogid kritiseerisid Ameerika tavakooli argipäeva.
Vabadus tähendavat õigust kasvada selliseks, nagu ise soovid. Kohustusliku kooli asemel peaks olema paindlik, õppimiskogemusi pakkuv võrgustik.
Sunnismaine kool oma koolikohustusega olla ajast ja arust, lapsed peavad ise otsustama, mida õppida, millal õppida, kui palju õppida ja kelle abiga õppida. Õppekava pidi olema kui suur Rootsi laud, kust igaüks sai valida õppeaineid oma maitse järgi. Muidugi valisid lapsed väga vähe akadeemilisi ehk teaduslikke aineid. Õpetajad pidid toetama lapse maksimaalset isikuvabadust.
Loobuti igasugustest koolireeglitest, õpetajal oli lastega võrdne positsioon, loobuti nii karistusest kui ka preemiast. Õpetaja jaoks kuulutati «pahaks» teadus (teadmine), autoriteet ja korrareeglid – neist tuli hoiduda. «Häid» asju – vabadust, koostööd ja loovust – tuli hoida.
Vabakooli liikumisega sarnaseid seisukohti jagas antipedagoogika Kesk-Euroopas. Nii Ameerikas, Suurbritannias, Saksamaal kui ka Põhjamaades ilmus 1970. aastail palju kriitilisi kirjutisi koolikohustuse vastu. Väideti, et õpilased saavad suurema osa oma oskustest ja teadmistest ilma õpetaja abita (nn peidetud õppeplaan). Kui koolis üldse midagi õpitakse, siis on õpetajad pigem segajad kui aitajad.
Vabadus tähendavat õigust kasvada selliseks, nagu ise soovid. Kohustusliku kooli asemel peaks olema paindlik, õppimiskogemusi pakkuv võrgustik (learning webs), milles lapsed võiksid osaleda oma soovide ja vajaduste kohaselt. Ja kuigi oma ideedele tehti aktiivset propagandat, ei teostunud «koolideta ühiskonna» idee mitte üheski riigis. Ja kui kaua püsikski riik, kust kaovad koolid?
Suunamuutus raudse leediga
Informaalne kool Suurbritannias oli mitu aastakümmet küllalt populaarne. Näiteks töötas 1960. ja 1970. aastatel informaalsena koguni 17 protsenti kohalikest algastme koolidest, ometi said need terava kriitika osaliseks juba oma õitseajal. Cambridge’i ja Oxfordi teadlastelt kümmekonna aasta jooksul ilmunud kirjutistes (The Black Papers) hoiatati, et õppimine ei saa tugineda ainult huvile, vaid nõuab tööd ja pingutust.
/nginx/o/2022/12/15/15026416t1hb9b2.jpg)
Rõhutati, et õpetaja ei saa olla üksnes kõrvalseisja ja materjalide ettesöötja, sest tema ise on eeskujuna ülioluline. Last tuleb õpetada ühiselu normidest aru saama ja neid täitma, tema vabaduse ülemäärane rõhutamine jätab aga tagaplaanile kõlbluse ja inimlikud väärtused. Ka tänasel päeval palju tähelepanu saava õppeainete lõimimise ehk integreerimise puhul tõdeti, et enne peab olema teadmine, mida sisemiselt integreerida. Lisaks kriitikale näitasid ka empiirilised uurimused, et tavakoolide õpilaste teadmised olid paremad.
Suurbritannias toimus kindel suunamuutus Margaret Thatcheri ja konservatiivide võimuletulekuga. Üheks põhjuseks oli ka õpetajate põlvkonna vahetumine 1980. aastatel. Rõhuasetus kandus taas formaalsele, traditsioonilisele koolile. Tähelepanu keskmesse tõsteti vahendiained matemaatika ja keeled, nende sisu ja õpetamine. Esile tõusis õpisaavutuste ametlik ja avalik kontrollimine.
Ameerika Ühendriikidesse saabus uuskonservatism Ronald Reagani valitsusajal. Kõigilt koolidelt hakati nõudma akadeemiliste ainete lisamist õppeplaani, vähendati mitteakadeemilisi valikuid, nõuti töörahu võimaldamist tundides ja õpetajale tema autoriteedi tagasi andmist. Koolide efektiivsuse mõõduks sai õppimistase ja USA kooli põhiprobleemina esitleti õpetaja autoriteedi puudumist.
Kallid erakoolid nii Suurbritannias kui ka Ameerikas on säilitanud oma «vanamoelisuse», uuenduste keerises olid vaid avalikud koolid, kus käisid vähekindlustatud elanikkonna lapsed.
Lapsekeskse kasvatuse üks põhiväide, et lapsed õpivad kõige paremini siis, kui õpetaja ei ole autoriteet, ei pidanud paika. Ka see, et õppeplaanid olid muutunud sisult ja nõuetelt väga erineva tasemega kursusteks, viis üldise taseme väga alla. Vastukaaluks pakkusid konservatiivid traditsioonilist humanistlikke põhiväärtusi kandvat õppeplaani.
Märkigem veel, et kallid erakoolid nii Suurbritannias kui ka Ameerika Ühendriikides säilitasid oma «vanamoelisuse», uuenduste keerises olid vaid avalikud koolid, kus käisid vähekindlustatud elanikkonna lapsed. Hoidku taevas meid selle eest, kui ka meil muutub haridus kättesaadavaks vaid rahakatele. Kas selle eest hoiataski meid Andres Juur presidendi roosiaias?
Kus oleme meie?
Minu arusaamist mööda oleme «romantilises lapsekesksuses». Meie uue õpikäsituse muster on äravahetamiseni sarnane romantilise lapsekesksuse mustriga. See on kummastav, sest lisaks tolle aja kriitikutele on viimasel aastakümnel ilmunud küllalt aju-uuringuid, mis kinnitavad tolle aja kriitika õigsust.
Uutmistuhinas jäeti paljud traditsioonilised õpetamisvõtted õppekavast välja, sest need olevat liiga jäigad, igavad ja eluks mittevajalikud. «Nendest loobumine on aga kalliks maksma läinud, sest need harjutused olid paljude õpilaste jaoks ainuke võimalus treenida süstemaatiliselt ajufunktsioone,» kirjutas Kanada psühhiaater Norman Doidge.
/nginx/o/2022/12/15/15026417t1h02bc.jpg)
Õppides kasvavad mitte ainult teadmised, vaid muutub ka aju struktuur, mis kohandab ennast pidevalt. Ja ärme unusta, et intellekti arengu kõige tundlikum aeg on põhikooliiga. Kui laps jõuab nooremasse kooliikka (7–14 eluaastat), siis nihkub tema iseregulatiivse arengu «tuline ala» psühhomotoorikalt intellektile ehk kognitiivsetele tunnetusprotsessidele.
«Õpetaja armastab ja austab lapsi, kuid säilitab juhi ja suunaja positsiooni, ning lapsed kuuletuvad talle kui autoriteedile, keda usaldatakse. Autoriteet on üks keskseist kasvatusvahendeist. Ärgem ajagem segi autoriteeti ja autokraatsust. Autoriteedile allutakse teadmises, et tema esitatud nõuded ja piirid on vajalikud ohutuks arenguks,» selgitas Põld. Laskem siis õpetajal olla oma ala autoriteet-professionaal ja ärgem surugem teda teenindajaks. Laskem tal teha oma tööd nii, et ükskõik kellel pole luba talle kraesse karata.