/nginx/o/2014/10/23/3453243t1hf764.jpg)
/nginx/o/2022/12/12/15020494t1hcfd8.jpg)
- Ühiskonna kinnipanek näitas Hiina võimude hirmu ebastabiilsuse ees.
- Hiina kardab majanduslangust vähem kui kaost ühiskonnas.
- Võimud on valmis kiirelt reageerima rahutuste mahasurumisel.
Hiina ajaloost leiab hulga meeldejäävalt piltlike nimedega revolutsioone ja ülestõuse, nagu Punakulmude ülestõus, Roheliste Metsade ülestõus, Kollaste Turbanite ülestõus, Valge Lootose ülestõus, Suure Rahu Taevariik, Bokserite ülestõus jt. Selle aasta novembri lõpp tõi sellesse ritta täiendust Valgete Paberilehtede revolutsiooni (bai zhi geming) näol, mida Postimehe kolumnist Iverson Ng nimetas Hiina Kommunistliku Partei seni suurimaks väljakutseks, kirjutab sinoloog ja Sisekaitseakadeemia teadur Märt Läänemets.
See nimetus hakkas ringlema, sest paljudes kohtades hoidsid tänavatele tulnud meeleavaldajad käes üles tõstetud valgeid A4 paberilehti, nendega ka nägu varjates. Ei tundu esmapilgul just kuigi sõjakas ega võimas. Sümbolina on selline valge leht aga tihedalt ja mitmekihiliselt laetud, andes rohkem ja paremini edasi seekordse revolutsiooni eesmärki ja olemust kui ükski sõnadesse pandud loosung.
Valge on Hiina kultuuris leina värv ja valgete paberilehtedega väljendasid meeleavaldajad kõigepealt oma leina ja solidaarsust Ürümqi korrusmaja tulekahjus hukkunutega, kes olid sinna koroonakarantiini suletud ega pääsenud majast välja, kui tuli lahti läks. Ja need polnud sugugi esimesed Hiinas ligi kolm aastat kestnud drakooniliste karantiinimeetmete tõttu hukkunud. Teiseks saab valge paberilehega varjata oma nägu, et näotuvastustehnika sind ära ei tunneks. Kolmas ja peamine sõnum oli aga loomulikult see, et Hiina seaduste järgi võib ükskõik, mida sa ütled või kirjutad, pöörduda sinu vastu ja anda põhjust karistamiseks, kui sealt annab välja lugeda midagi valitsusvastast. Ja millest ei annaks. Valgete paberilehtede meri väljendas seda, et öelda on palju, aga öelda ei saa. Visuaalne «kõuehäälne vaikus», kui kasutada ühe Hiinas hästi tuntud budistliku suutra väljendit.
2 mõtet
Pandeemiast ja piirangutest põhjustatud majanduslangus oli Hiina võimude silmis ilmselgelt väiksem kahju, kui olnuks pandeemia tekitatud kaos ühiskonnas.
Kas «valge» revolutsioon Hiinas kasvab üle «värviliseks», on veel vara öelda. Jõuvahekord on praegu masendavalt võimude poolel, kuid esimene mõra stabiilsusesse on ehk löödud.
Nagu teada, algas kõik protestidest jäikade koroonapiirangute vastu, vallandajaks tragöödia Ürümqis. Hiina valitsus on rakendanud neid pandeemia algusest peale ja piirangud on hinnangute järgi otseselt puudutanud vähemalt poolt miljardit inimest. Riigi majandus langeb, tootmine väheneb, tööpuudus on enneolematu, ühiskondlikud pinged kasvavad, maailma tarneahelad kannatavad… Pandeemiale pole aga ikka piiri pandud. Milleks siis kõik need karmid meetmed, kui suures plaanis paistab neist Hiinale ainult kahju tõusvat? Kas partei ja valitsus on ikka oma ülesannete kõrgusel? Ja nüüd siis lõpuks rahvarahutused, mida võimud kõige rohkem kardavad.
Selles aga asi just ongi. Ühiskonna kinnipanek näitas ühelt poolt Hiina võimude hirmu ebastabiilsuse ees, mida kontrolli alt väljuv pandeemia tekitanuks. Teiselt poolt aga nende võimetust efektiivselt rakendada meetmeid, mis mujal maailmas on edukad olnud, eeskätt vaktsineerimist ja ravi. Totaalne kontroll on kommunistlikule režiimile olnud omane läbi aegade; ainult kõike kontrollides tuntakse end kindlalt. Sestap panustatigi Hiinas peamiselt masstestimisele ja pandeemiakollete täielikule isoleerimisele ehk nulltolerantsile. Vaktsineerimise tase pole aga piisav ja Hiina oma vaktsiinid on väidetavalt suhteliselt ebatõhusad. Kinnipanekut propageeriti ainuvõimaliku viisina võitluses surmava pandeemia vastu, partei ja valitsuse suure tarkuse ja hoolitsusena rahva eest. Seda põhjendati surmajuhtumite vähese hulgaga. Aga ega me tegelikult ei tea, kui tõesed Hiina ametlikud andmed on.
/nginx/o/2022/11/29/14993994t1h12e9.jpg)
Pandeemiast ja piirangutest põhjustatud majanduslangus oli Hiina võimude silmis ilmselgelt väiksem kahju, kui olnuks pandeemia tekitatud kaos ühiskonnas. Viimast hinnati kompartei ja esimees Xi võimule ohtlikumaks. Liiatigi tänavusel kriitilisel aastal, mil peeti partei 20. kongressi, mis näiliselt Xi võimu veelgi konsolideeris. Aga pinge annab teatavasti järele – ja alati ootamatult – ikka kõige nõrgemas kohas. Selleks oli rahva ja ühiskonna taluvuspiir. Kuna rahutused ähvardasid algusest peale kasvada koroonaprotestidest valitsus- ja komparteivastaseks liikumiseks, tegutsesid võimud väga kiiresti. Revolutsioon kadus päevakorrast kahe-kolme päevaga.
Kuigi meeleavalduste algul kinnitasid võimud nulltolerantsi jätkamist, hakati mõne päeva jooksul andma välja määrusi piirangute leevendamiseks. Lubatakse likvideerida karantiinikeskused, kuhu koroonapositiivseid vägivaldselt suleti, vähendada masstestimisi ja liikumispiiranguid, järk-järgult avada restoranid ja muud avalikud asutused jne. On isegi öeldud, et 2023. aasta keskpaigaks naastakse pandeemiaeelsesse normaalsesse olukorda.
Selle teostatavuses kahtlevad nii Hiina enda kui ka välisvaatlejad. Suurima ohuna nähakse tõenäolist nakatumiste ja ka koroonasurmade kiiret kasvu, nagu oli näiteks Hongkongis, kus aasta algul piirangud maha võeti. Mandri-Hiinas hakkasid päevased nakatumisarvud kasvama juba enne protestilainet. Hiina haiglasüsteem ei pruugi olla valmis järsult kasva patsiendihulga vastuvõtuks. Puhkev koroonakaos võib aga taas pöörata rahutusteks ja siis juba veel otsesemalt saamatu valitsuse vastu.
Niisiis võib Hiina sisepoliitilist olukorda hinnata «nokk kinni, saba lahti» patiseisuks. Rahvas justnagu sai, mis tahtis – piirangute vähemalt osalise kaotamise. Valitsus riskib seda tehes aga pandeemia ägenemise ja kontrolli alt väljumise ning rahutuste taaspuhkemisega. Seega võitnud ei ole kindlasti kumbki pool ning pinged ja ebastabiilsus Hiina ühiskonnas lähiajal pigem kasvavad.
Et meeleavaldused seekord kiiresti kontrolli alla saadi, näitab Hiina võimude valmisolekut rahvarahutuste ohjeldamiseks. Neid on kardetud kogu aeg ja pandeemia ajal seda enam.
Et meeleavaldused seekord kiiresti kontrolli alla saadi, näitab Hiina võimude valmisolekut rahvarahutuste ohjeldamiseks. Neid on kardetud kogu aeg ja pandeemia ajal seda enam. Olukorra tõsidust võimude silmis näitab seegi, et tänavu märtsis andis sisejulgeoleku ja korrakaitse sfääri kureeriva HKP poliitika ja õiguse keskkomisjon välja dokumendi, milles analüüsitakse üsna põhjalikult olukorda riigis, eriti suurlinnades, ja hinnatakse seda plahvatusohtlikuks. Rahutuste puhkemise võimalust peetakse väga tõenäoliseks ja rõhutatakse vajadust tõhustada korrakaitsejõudude valmisolekut nende ennetamiseks ja mahasurumiseks. Eriti hoiatatakse Ukraina näitel otsesõnu nn värviliste revolutsioonide puhkemise eest vaenulike välisjõudude mahitusel.
Valgete Paberilehtede revolutsioon näitas, et need kartused ei ole asjatud ning Hiina võimud aduvad rahva meeleolusid adekvaatselt. Ning on valmis kiirelt ja efektiivselt reageerima.
Väljaastumisi, mis mastaabilt andsid revolutsiooni mõõdu välja küll (hiinlased tulid tänavatele tervelt 15 provintsis 22st, lisaks Hongkongis ja paljudes linnades üle maailma), on võrreldud 1989. aasta Tian’anmeni väljaku meeleavaldustega. Siis algasid need samuti protestidest korruptsiooni ja süveneva ebavõrdsuse vastu, kuid arenesid kiiresti demokraatlikke reforme nõudvaks organiseeritud liikumiseks. Toonane revolutsioon suruti sõjaväe abil julmalt ja veriselt maha ning Hiinas kehtestati selle suhtes täielik praeguseni kestev vaikimisrežiim. Üle 30 aasta oli rahva igasugune poliitiline initsiatiiv tasalülitatud. Nüüd polnud sõjaväge (veel?) vaja, sest kõrgtehnoloogilised jälgimis- ja jälitusseadmed teevad suure osa tööst ära. Režiimi olemus pole aga muutunud ja repressioonide ulatusest me ilmselt alles kuuleme.
Kas «valge» revolutsioon Hiinas kasvab üle «värviliseks», on veel vara öelda. Jõuvahekord on praegu masendavalt võimude poolel, kuid esimene mõra stabiilsusesse on ehk löödud. Ka maailm, kes võtab Hiinat tihti lihtsustatult ühtse poliitilise monoliidina, sai signaali, et partei ja rahva ühtsus kommunistlikus suurriigis ei pruugigi olla nii murdumatu, kui paistab. Tuldsülgava ja maailma hirmutava draakoni kõhualune võib olla üsnagi pehme ja haavatav.