Diana Ingerainen: perearstid toetavad õpetajaid

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Diana Ingerainen.
Diana Ingerainen. Foto: Toomas Huik

Peaaegu kolmkümmend aastat tagasi oli televisioonis eetris üks armas lastesaade näärivanadest, kus pühade saabumisega hakkasid targemad ja vanemad näärivanad noorematele tasasel häälel rääkima, et on aeg… Tundub, et ka meil on aeg tegeleda Eesti riigi põhiväärtustega. Ja tegeleda nii, et tulemuseks oleks plaan, millele tuginedes oleks meil kõigil, beebidest raukadeni, hea elada.


Haridus oli, on ja jääb alustalaks, millele kogu ühiskond toetub. Mida nõrgem toestus, seda viltusem maja, kuni varisemiseni. Ebakindlas hoones aga ei ole kellelgi hea.

Inimeste tervist analüüsides joonistuvad välja reeglid. Mida väiksem terviseteadlikkus, seda haigemad inimesed on. Aastast aastasse on järjest enam selge, et rahvatervise osas on määravaimaks jällegi sotsiaalne keskkond. Lihtsustatult võib kokku võtta: ütle, millised on sinu suhted, sinu sõbrad, ja ma ütlen, milline on sinu tervis. Kuidas tõsta sotsiaalset taset?

Üks kindel ja äraproovitud meetod on ühiskonnas kokku leppida tervist soodustavates reeglites. Näiteks kui keelati toitlustuskohtades suitsetamine, vähenes suitsetajate arv tunduvalt. Samas ei saa keeldude ja käskudega kõike korraldada, mõistlikum on pakkuda inimestele valikuid ja õpetada otsustama tervislike kasuks. Jõudsimegi hariduse juurde.

Mis mõjutab õpilast tema arengus? Eelkõige eeskuju, õpetaja isiksus. Õppevahendid võivad olla kullast ja väga-väga moodsad, aga kui ei ole inimest, kes noort inimest innustaks ja tunnustaks, ei juhtu midagi.

Kas me tahame, et juhtuks? Perearstid kindlasti tahavad. Soovime, et koolides töötaksid hoolivad inimesed, kes soovivad õpetajad olla. Just nimelt olla. Õpetaja nagu arstki ei saa olla pelgalt amet. Õpetajaks olemine eeldab kindlat positsiooni kogukonnas, kus õpetaja ollakse. Kogukonna hierarhia sõltub meie tahtest olenemata sissetulekutest, mis on ühiskonnas selge märk.

Streik ei ole lahendus, kuid on tõsine sõnum riigile ja kodanikule. Võib-olla on kohatu riiki võrrelda rakuga, aga siiski, kus hoitakse geneetilist ainet – mälu? Kindlalt kaitstuna raku tuumas. Kus hoiame meie oma taastootmiseks vajalikke teadmisi? No kuskil rakuplasmas kaootiliselt ulpimas. Riik ei saa olla lõpuni ratsionaalne, nagu seda peab olema äriühing.

Riik on käskude ja keeldude masinavärk, mis teenib võimulolijate huve. Aga kelle huvi siis on haridust mitte väärtustada? Valimised annavad juhid, juhid lähtuvad rahva tahtest, rahvas tahab…, aga ilma panustamata ei saa midagi. Kõik me peame peeglisse vaatama ja olema ausad. Tahtmised on vahel tunduvalt suuremad, kui iganes ise anname.

Perearstid toetavad õpetajate sõnumit, kes seisavad oma ameti väärikuse eest. Kindlasti ei ole see piisav viimaks läbi haridusreformi. Küll aga selge märk, et vajame muutusi, dialoogi ühiskonnas tervikuna, mis on tähtis ja kuhu tuleb panustada.

 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles