/nginx/o/2009/03/13/148336t1h0e1a.jpg)
Mõtlesin pikalt, kuidas ma Viimsi vallavanemana streiki suhtun. Õpetajatel on õigus – nad on aastaid töötanud väga väikese palga eest. Teiselt poolt on õpetajate palkade maksmise korraldus vastuoluline ja probleemne.
Haldo Oravas: vastuoluline valdkond
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praegu vastutab koolikohustuse täitmise eest kohalik omavalitsus, raha õpetajatele palga maksmiseks tuleb aga riigieelarvest, toetusena. Raha makstakse keerukatele arvutustele tuginedes omavalitsustele, ühetaolistel alustel.
Kui mõni omavalitsus tahab oma valla õpetajatele rohkem palka maksta, pole see keelatud, kuid Eesti omavalitsused pole kuigi jõukad, pigem vastupidi. Suur osa nende eelarvetest kulub juba praegu haridusele.
Näiteks Viimsi valla eelmise aasta 22 miljoni euro suurusest eelarvest kulus haridusele tervelt 56 protsenti. Kui tahaksime õpetajaile palka juurde maksta, peaksime kusagilt veelgi kokku tõmbama. Või õpetama lapsi piltlikult öeldes lageda taeva all.
Viimsi on tegelikult Eesti valdade seas erandlik, meie rahvaarv ja tulud on tõusuteel. Kuid pole suur saladus, et Eesti loomulik iive on negatiivne, tööealiste inimeste väljaränne on samuti suur.
Samas pole ka eriti suur saladus, et elanikkonna kahanemisele vaatamata ei riski ükski vald elanike pahameelt kartes koole sulgeda ja/või õpetajate arvu õpilaste arvuga kooskõlla viia.
Eestimaa väikevaldades tunneb igaüks igaüht, vallavanem ja volikogu esimees tunnevad oma valijaid nägu- ja nimepidi, nad teavad ja tunnevad oma valijate eluviise ja maitse-eelistusi. Maal on igal häälel suur kaal.
Nii seisis näiteks Harjumaa lõunatipus asuv Kõue vald veel eelmisel kevadel ränkraske valiku ees: kas panna üks kahest põhikoolist kinni? Hoolekogu ja külaelanike suure vastuseisu tõttu jõuti lõpuks kompromissile: üks põhikoolidest tõmbas koomale, jäi 6-klassiliseks. Kõue pole aga klassikalises mõttes ääremaa – Tallinna lennujaamast on sinna 30 minutit rahulikku autosõitu.
Tegelikult tahame ju kõik, et õpetajad oleks targad ja autoriteetsed inimesed, kes oleks lastele heaks eeskujuks. Et nad ei peaks enne palgapäeva sente veeretama, et nad saaks täielikult oma tööle pühenduda. Aga kuidas sellise olukorrani jõuda?
Ma kahtlen ka, kas kõigile praegustele õpetajatele lihtsalt rohkema raha maksmine on ikka lahendus haridusküsimustele. Või kas ühe hääbuva valla kooli ülikallis renoveerimine on ikka hea mõte. Ehk peaksime siiski rahvastiku liikumisest järeldusi tegema?
Võib-olla tasuks väheneva õpilaste arvuga valdades makstagi heale õpetajatele head palka, mitte matta haridusraha betooni. Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ütles hiljuti, et koolid peaks asuma seal, kus on õpilased, mitte vastupidi. Raske on vastu vaielda.