Hiljutises arvamusartiklis muretses Postimehe toimetaja Meelis Oidsalu Eesti elanikkonnakaitse võimekuse ja arengusuundade üle. Valdkond vajab kahtlemata rohkem tähelepanu, ühiskondlikku teadlikkust ja investeeringuid, kuid on meelevaldne vastandada päästjate-politseinike palgatõusu investeeringutega elanikkonnakaitsesse. Üks ei saa tulla teise arvelt, sest esmareageerijate olemasolu ja võimekus on elanikkonnakaitse toimimise eeldus. Tüüpiline arusaam riigijuhtimises, et raud ja betoon kõigepealt ning alles siis vaatame, kas leiab kuskilt ka inimese, kirjutab siseminister Lauri Läänemets (SDE).
Lauri Läänemets ⟩ Elanikkonnakaitsesse tuleb investeerida 0,5 protsenti SKT-st aastas (3)
Tänavuseks on elanikkonnakaitsele eraldatud 32 miljonit, järgmiseks aastaks 51 miljonit eurot. See võimaldab luua elanikkonnakaitse strateegilised alused. Probleemiks on hoopis jätkusuutlik elanikkonnakaitse ja sisekaitsevaldkonna võimekuse arendamine, kus peame selgelt mõistma, et elanikkonnakaitse vajab eraldi püsirahastust. See rahastus ei saa tulla esmareageerijate arvu, palkade või igapäevaste tööliinide ja võimekuse arvelt. See tähendaks sisuliselt, et rajame varjendeid ja paigaldame sireene, aga kui inimene helistab häirekeskusesse, pole kedagi, kes vastaks telefonile ja sõidaks väljakutsele.
Päästeameti baaseelarve on veidi üle 70 miljoni euro aastas, lõviosa sellest kogu Eestit katva komandovõrgustiku palgafond. Komandovõrgustik tagab iga päev 93 protsendile Eesti elanikele elupäästva abi 15 minuti jooksul. Häirekeskuse numbrile 112 tuleb keskmiselt 3200 kõnet päevas, millest operatiivreageerimist eeldab üle kolmandiku. Meil tuleb inimesi aidata kõigis nende abipalvetes ja õnnetusjuhtumites – see eeldab esmareageerijaid, keda täna on järjest vähem ning seda suuresti just palga tõttu. Viimaste aastate kriisiõppetundidest tulenevalt on päästeametil lisaks kriisilahendusele ka pikas perspektiivis ülesandeks elanikkonnakaitse arendamine ja võimekuste loomine.