Raimo Ülavere

FOTO: Peeter Langovits

Kuni õpetajad on demotiveeritud, ei aita ükski tore kvaliteedi- või haridusmudel meil kasvatada nutikamaid ja täis­väärtuslikumat elu elavaid lapsi, kirjutab lapsevanem Raimo Ülavere.
 

Kolmapäeva, 7. märtsi hommikul istume poistega (kolme- ja viieaastane) autosse ja sõidame.

Mitte lasteaeda, vaid vanaema-vanaisa juurde, sest lasteaiaõpetajad streigivad. Paradoksaalsel moel meeldib see nii poistele (saab vanaema-vanaisa juurde) kui ka mulle – sest pean lasteaedade ja koolide õpetajate baaspalga tõusu vältimatuks eelduseks hariduse kvaliteedi uuele tasemel aitamiseks.

Õpetajate palk on väike, see on selge nii õpetajatele, koolijuhtidele, ministrile kui lastevanematele. Diskussiooniteema on, kuidas ja millal seda peaks suurendama. Ja ikka nii, et oleks silmas peetud sihti – laste head haridust.  

Jaanuari keskel tabas mind Postimeest lugedes ehmatus. Tartu Ülikooli personalijuhtimise professor Kulno Türk tutvustas ajalehes uuringut «Üldharidus- ja kutsekoolide tulemuslikkus ja seda mõjutavad tegurid», mille järeldus oli kokkuvõttes järgmine: koolides tuleb senisest rohkem kasutada tulemustasustamist. See viib väidetavalt paremate õpitulemusteni ja motiveerib õpetajat tegema paremat tööd (PM 8.01.12).

Türk pakub ka välja paarikümnest osast koosneva mudeli, mille raames õpetaja tulemusi hinnata. Et õpetajad ei hakkaks lapsi (oma töötasu nimel) spetsiaalselt testide tarvis treenima, tuleks teste aeg-ajalt muuta. Seega – õpetajat motiveerib piits ja präänik.

Ühelt poolt mõistan Türki ja tema kolleegide (sh ka koolijuhtide) kiusatust lahendada õpetajate kvaliteedi- ja motivatsiooniprobleem tulemuspalkade laiema levitamisega. Praegu kasutab tulemuspalka õpetajate motiveerimiseks umbes kolmandik üldhariduskoolidest ja iga kümnes kutsekool. Eesti tervikuna on aga selles vallas vähemasti Euroopa meister – ligi pooled töötavad inimesed saavad ühel või teisel moel tulemuspalka. Seega, miks mitte siis ka õpetajad?

Pealegi – tulemuspalga eestkõnelejad on ka enamik uuringus osalenud koolijuhte.

Olen õpetajate tulemuspalga ning õpetamise kvaliteedi seoste suhtes kardinaalselt teisel seisukohal. Väidan, et tulemuspalk ei taga paremat õpetamise kvaliteeti. Paremal juhul ei mõjuta tulemuspalk õpetamise kvaliteeti üldse ja halvemal juhul kahandab seda.

Tegemist pole lihtsalt kõhutundele tugineva arvamusega, selle kohta on viimasel paaril aastal tehtud mitu väärikat uuringut, mis käsitlevad õpilaste õpitulemuste ning õpetaja tulemuspalkade seoseid. Eelkõige viitan USAs tehtud uuringutele, kus on hariduses tulemuspalga süsteemid sagedased.

Uuringuid on teinud näiteks Harvardi ja Vanderbilti ülikool ning muud haridusega seotud asutused. Uuringute selgeim tagajärg on, et eelmise aasta suvel otsustas New Yorgi linn loobuda õpetajate tulemuspalga süsteemist, sest see ei parandanud kuidagi õpitulemusi. New Yorgi eeskuju hakkavad järgima ka teised. Miks?

Tulemuspalk on ülimalt efektiivne vahend motiveerimiseks, kui tegu on standardse, lihtsa, ühetaolise rutiinse tööga. Tööga, mis ei eelda sendi eestki loovust. Mitte kuskil, kus on eeldusena sees annus loovust, ei aita raha ega muud taolised hüved kaasa, mõnikord isegi takistavad – seaduspära, mis on leidnud kinnitust suures hulgas uuringutes.

Nüüd on hea hetk küsida: kas õpetaja töö eeldab loovust või on tegu pigem rutiinse tükitööga? Hmm, kardan, et kaalukauss kaldub pigem esimese variandi poole...

Siit jõuame õpetajate streigi ja baaspalga tõstmise juurde. Kas raha polegi siis tähtis? Kas õpetajatele piisab, kui räägime neile nende üllast missioonist, õpetaja ja õpetamise tähtsusest ja vastutusest? Sest raha pole ka õpetajate endi hinnangul peamine, mille pärast tööd tehakse.

Ei piisa. Raha on kummaline asi: ühest küljest ei motiveeri tema lisamine enamikul juhtudel (kus on loovusega seotud töö) inimest paremini tööle. Ent teisalt – kui raha on vähe, kui inimene tunnetab, et ta saab vähem palka kui mõni teine samalaadse töö eest, siis on see ebaõiglane ja neetult demotiveeriv. Ja siis pole ka mõtet rääkida suurte sõnadega missioonist ja vastutusest. Sest raha, palk on lihtsalt ebaõiglaselt väike. Punkt.

Mulle tundub, et praegu ongi õpetajad ja nende palgad eespool kirjeldatud olukorras. Võtke võrdluseks või keskmine palk, millele õpetajate palk endiselt alla jääb. Või siis teiste riigiteenistujate, avaliku sektori palk.

Erakordselt kõnekas on fakt, et vahe hariduse ja avaliku sektori palkade vahel on kasvanud viimase 20 aastaga viiendikult enam kui 40 protsendini (2010. aasta andmed).  Küüniliselt öeldes, ehkki 2007. aasta valimiste eel naeruvääristasid teised erakonnad Edgar Savisaare lubadust tõsta ametnike palka eelisjärjekorras, on samad naerjad ise sedasama teinud viimased 20 aastat. Rääkides samal ajal sellest, missugune prioriteet on haridusvaldkond...   

Ja veel. Me kuuleme pea üle päeva (streigi lähenedes ka sagedamini), kuidas õpetaja olla on vilets ja niru, kuidas neil raha pole ja juurde ka ei anta ning kuidas seetõttu ei taha tublid ja andekad õpetajateks minna (loe: sinna lähevad ainult luuserid – vabandust utreerimise pärast).

Kooliõpetajad teavad ehk nn Pygmalioni efekti, mis on nime saanud Bernard Shaw’ samanimelise näidendi järgi. Seal üritati (ja mõningase eduga) kasvatada aguliplikast suurilmadaami. Efekt seisneb selles, et kui sa  arvad, et inimene on võimeline enamaks, kui sel hetkel välja paistab, siis ta varem või hiljem ka sinnapoole liigub. Ja töötab ka vastupidi – kui ühiskonnas tekib kuvand, et õpetaja on üks madalapalgaline tegelane, kes lihtsalt muuks ei kõlba, siis...

Ent kas tõesti on kõik õpetajad võrdselt head; mida teha nendega, kes ehk ei saagi õpetajatööga hakkama? Koos õpetajate palga tõstmisega peaks suurendama koolijuhtide õigusi ja ka vastutust tegeleda oma õpetajate arenguga. Mis eesti keeles ja otse öelduna tähendab, et kehvadest õpetajatest peab olema lihtsam vabaneda, kui seda võimaldab praegune seadus.

Olen päris veendunud, et enamik Eesti õpetajaid on hea tahtega rasket tööd tegevad professionaalid. Ent pole olemas häid ega halbu inimesi, lihtsalt kõik ei sobi igale poole, erinevatel põhjustel. On koolijuhi vastutus seda tunnetada ja teha otsus.

Mida varem me palgateema laualt ära saame, seda kiiremini saame edasi minna. Ka haridusreformiga. Reformide häda kipub olema asjaolu, et kõiki probleeme püütakse lahendada korraga. Võiks aga edasi minna samm-sammult: teeme ühe asja ära ja siis võtame ette järgmise, olles kogemuse võrra rikkam ja uues, muutunud olukorras.

Kuni aga pole asjad klaarid maa soola ehk päris reformi tegijate – õpetajate – ja nende palkadega, ei ole ka mõtet mingist tõsiselt võetavast reformist rääkida. Paberil saame tõsta hariduse kvaliteeti ja liita koole ja teha reformi nime all veel palju asju. Ent kuni õpetajad on demotiveeritud, ei aita ükski tore kvaliteedi- või haridusmudel meil kasvatada nutikamaid ja täisväärtuslikumat elu elavaid lapsi.