FOTO: Urmas Nemvalts

Mis on ühist referaadi jaoks internetist teksti kopeerival algklassipoisil ja poliitikul, kes ei suuda kõnet pidada muidu, kui seda paberilt maha lugedes? Pealtnäha mitte palju. Kui lähemalt vaadata, võib näha mõttelist punast joont, mis seob esimese teisega, referaaditegemise kõnepidamisega, võõraste mõtete kasutamise … võõraste mõtete kasutamisega.

Ainult et kui koolipoisi puhul on tegu plagieerimisega – teiste mõtete varastamisega, mis on üldiselt siiski hukka mõistetud –, siis poliitiku teguviis on veidral moel avalikkuse poolt üldiselt aktsepteeritud.

Ometi on need ühe ja sama sirge kaks punkti, mis mõlemad tähistavad pettust. Nende vahele, umbes poolele maale jääb kolmas, millest tänasel arvamusküljel kirjutab Tartu Ülikooli rektor Alar Karis: ülikooli lõputööd, mille kirjutamisel on kasutatud variautoreid, mis on ostetud ja enese tööde pähe esitatud.

Lõputöö ostmiseni-müümiseni viiv mõtteviis, et teise mõtete esitamine enda omade pähe on lubatud, on tõenäoliselt pärit just algkooliaja referaatide kopeeri-kleebi-meetodist, mille omakorda muudab justkui täiesti legaalseks ühelt poolt õpetajate loidus selliste juhtumite avastamisel ja teiselt poolt teadmine, et nii teevad paljud.

Ülikooliajaks lisandub sellele teadmine, et «paljude» hulka kuuluvad ka rahva poolt valitud, ning õige-vale piir nihkub veel mõne meetri jagu edasi. Tagasi nihutada on seda piiri massiülikoolide ja tulemuslikkusele rõhumise kontekstis väga keeruline.

See on näide sellest, miks on ohtlik laiendada äriretoorikat väljaspool otsest majandustegevust seisvatele valdkondadele. Nii võib probleemi taga näha laiemat lähenemist, mis annab kõigele siin maailmas vahetusväärtuse.

Kui me räägime teadmistest kui vahetatavatest asjadest, näib probleem haihtuvat: ühel on mõistus ja teadmised, kuid pole raha, teisel on vajadus ja raha, kuid pole mõistust ja teadmisi, ning ei paista olevat takistust, miks tehing ei saaks toimuda. Me võime küll aru saada, et selles arutelukäigus on midagi valesti, kuid äriretoorikat kasutades on viga näidata väga raske.

Ent kusagilt tuleb aususega ometi alustada. Kui õpetajatel ei ole mahti kontrollida referaatide autorlust, võiks lapsevanemad jälgida, kuidas laste kodutööd sünnivad. Kui õppejõududel ei ole vahendeid avastamaks ostetud lõputöid, võiks kaasa aidata üliõpilased, kelle ausalt saadud haridust selline teguviis diskrediteerib.

Roman Polanski filmis «Variautor» ütleb nimitegelane oma palkajatele: poliitik tahab kohta ajaloos, mitte jäätmehunnikus. See ei kehti ainult poliitikute, vaid kõigi kohta. Variautorluse varjus kaob laiemalt kirjaoskus ja mõtlemisoskus. See on suur väärtus, millest niisama lihtsalt lahti öelda oleks rumal.