/nginx/o/2022/08/24/14786035t1hf6a4.jpg)
/nginx/o/2022/09/22/14850000t1h097c.jpg)
- Kui kõrgharidus soovib olla paindlik, siis kehtigu see ka tudengite töötamise puhul
- Kõrgkoolidel on õigustatud soov, et õppurid pühenduksid õppimisele
- Tänaste hinnatasemete juures peab ka tudeng kuidagi suutma ära elada
Tudengid lausa kibelevad õpingute kõrvalt tööle ja kes saakski neile seda ette heita, kui elu nii nõuab. Asju oskuslikult korraldades ei pruugi see aga tingimata tähendada, et nende haridus kannataks, kirjutab toimetaja Martin Pent.
Kiirnuudlidieet ja kolimine kitsukesse ühikakorterisse, et alustada seal iseseisvat elu – nii seda kui palju enamat on tudengielu tähendanud mitme põlvkonna esindajatele ja küll paljudele praegustelegi. Pillav eluviis on miski, mida stereotüüpne tudeng endale niikuinii lubada ei saa ega ole saanud varemgi. Ja vaevalt et see tulevikuski muutub, sest lõpuks tähendavadki kõrgkooliõpingud ju ennekõike suurema kasu edasilükkamist tulevikku ning selle nimel kannatlikult vaevanägemist.
/nginx/o/2022/09/22/14850001t1haaab.jpg)
Selle kõigega on iga vähegi teadlik üliõpilane arvestanud, kuid kardetavasti mitte sellega, mida on teinud elukallidus viimase aasta jooksul. Isegi tudeng pole nii vähenõudlik inimtõug, et suudaks vaid õhust ja armastusest ära elada, ning kuidas saakski seda neile ette heita, et üha enam tahetakse õpingute kõrvalt tööl käia. Mis sest, et alma mater seda kõike altkulmu vaatab. Aga vastasel juhul näib ka see kitsukene ühikakorter peaaegu kättesaamatu unistusena, ja mine tea, kuidas on asjalood kiirnuudlitega.
Tuleb olla aus ja tõdeda, et tudengite üha suurenevat tungi õppimise kõrvalt tööle minna ei saa enam tagasi pöörata.
Et milleski tõeliselt vilunuks saada, tuleb sellele täiemahuliselt pühenduda. See on selge ja sellele loogikale tugineb ka kõrgkoolide õigustatud soov hoida õppurid võimalikult palju ja võimalikult kaua oma liistude, see tähendab õppimise juures. Kuid nagu kirjutab ka Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor rektor Mait Rungi, siis praegusel ajal, mil ka haridusasutused ise rõhutavad paindlikkuse tähtsust, ei tähenda õppimine enam hommikust õhtuni ainult loengutes, seminaridel või praktikal viibimist, meeldib see siis või mitte.
Võib-olla ei oleks see sugugi kurjast, kui aidata üliõpilastel niipalju kui võimalik neid tekkinud ajaauke täita erialase tööga, kasvõi n-ö tööampsudega, kui need tudengi erialasele arengule kaasa aitavad. Kahtlemata on seda lihtsam öelda kui teha, kuid ega ka alternatiiv, mille toob Eesti Üliõpilaskondade Liidu esimees Marcus Ehasoo – arstitudeng öösiti baaris jooke segamas, et ots otsaga kokku tulla – pole kuigivõrd parem.
Näib, et kõrgharidus võib korraks jälle pisut kergemalt hingata, pärast seda kui valitsus otsustas valdkonna rahastust igal aastal 15 protsendi võrra tõsta. Tundub, et see võiks kõige kriitilisemad kitsaskohad ära katta ning vähemalt esialgu üliõpilaste endi taskust seda õppemaksuna võtta pole tarvis. See on hea uudis kõigile vähekindlustatud peredest tulevatele uutele tudengitele, kuid üleüldise hinnatõusu valguses meeldivad uudised sellega hetkel ka piirduvad.
Kõrghariduse lisarahastus on hea uudis kõigile vähekindlustatud peredest tulevatele tudengitele, kuid üleüldise hinnatõusu valguses meeldivad uudised sellega hetkel ka piirduvad.
Nõndanimetatud täisväärtuslik, kvaliteetne elu on üha kallim ja akadeemia maadleb juba aastaid probleemiga, kuidas teatud erialadel, eriti infotehnoloogias, nopivad ettevõtted õppurid endale juba pärast paari aastat ülikoolis. Mõne teise eriala valinu võib aga lõpetada kõik haridusastmed, käia ka erialasel tööl ja vajada ikkagi järjepidevalt lisasissetulekut, et enam-vähem ära elada.
/nginx/o/2022/09/22/14850002t1hc15e.jpg)
Tuleb olla enda vastu aus ja tõdeda, et tudengite suurenevat tungi õppimise kõrvalt tööle minna ei saa enam tagasi pöörata, pigem tasub otsida viise, kuidas see praktikas võimalikult valutult välja kukuks. Nagu kirjutab Rungi, on keskmise töötava tudengi nädalane töökoormus umbes poolteist kohta.
Kes teeb, see jõuab, nõnda on see alati olnud. Aga siiski tuleks hea seista selle eest, et lõpuks ei kannataks mitmel rindel rügavate noorte tervis ega ka nende haritus, mille järele sai kõrgkooli üldse mindud.