Väino Rajangu ⟩ Mida teha venekeelse kooliga?

Väino Rajangu. Foto: SCANPIX

• Eestikeelsele haridusele tuleb kohe üle minna
• Hulk vene noori ei oska eesti keelt
• Poliitikud pole tahtnud venekeelsest haridussüsteemist loobuda

Eesti peab lõpuks minema üle eestikeelsele koolitussüsteemile, nendib endise Riikliku Hariduskomitee esimees, professor Väino Rajangu.

Vene õppekeelega koolides muutus eesti keele õppe küsimus aktiivseks 1980. aastate teises pooles. Tookord õppis Eesti koolitussüsteemis kolmandik õppijatest vene keeles. 1988. aastal toimus Eesti haridustöötajate konverents, millel olulisel kohal kajastusid ka vene õppekeelega koolides eesti keele õppe küsimused. 18. jaanuaril 1989 võttis meie ülemnõukogu esimese liiduvabariigina NSV Liidus vastu keeleseaduse ja selle eeskujule järgnes ka teisi liiduvabariike.

Vene õppekeelega koolides eestikeelsele haridusele ülemineku teema on järgnevatel aastatel korduvalt poliitikute poolt üles kergitatud, siis aga jälle ära vajunud. Tänavuaastases koalitsioonilepingus on omaette peatükk «Eestikeelne haridus», mis kinnitab küsimuse jätkuvat aktuaalsust. Ajakirjanduses on juba ilmunud ka vastuargumente, mis näitavad, et kavandatud tempos eestikeelsele haridusele üleminek nõuab suuri pingutusi. Märtsis on riigikogu valimised ja praegu pole teada, missuguseks kujuneb siis valitsuskoalitsioon ning missugused on selle koalitsiooni väärtushinnangud. Nii võib vene õppekeelega koolides eestikeelsele haridusele ülemineku teema jälle tahaplaanile jääda ja elluviimine edasi lükkuda.

Keeleseaduse vastuvõtmise ajal töötas meie vene õppekeelega üldhariduskoolides palju nõukogude sõjaväe ohvitseride naisi, kelle meelsus oli suunatud NSV Liidu keskvõimu toetamisele. Eesti keele õpetamise tase oli väga halb või kohati koguni puudus. Mäletan üht Ida-Virumaa vene õppekeelega koolide eesti keele õpetajate nõupidamist, seal ei saanud suur osa eesti keele õpetajaid eestikeelsest jutust aru ja neile tuli eestikeelne jutt tõlkida vene keelde või esinemisel kasutada vene keelt. Mis eesti keele õpetamise tasemest niisuguses olukorras üldse sai rääkida?

Siinkirjutajal on sellest ajast ka kaks eesti keele õppe positiivset näidet. Hiiumaal olid sõjaväeosad ja ohvitseride perekondades ka lapsed, seal puudus vene õppekeelega kool. Lapsed ohvitseride peredest jätkasid haridusteed eesti õppekeelega koolides ning need õpilased saavutasid kolme kuuga eestikeelse suhtluse ja olid suutelised eesti keeles õppima. Teine näide on seotud Eesti Riikliku Kunstiinstituudiga (ERKI). Seal olid Läti ja Leedu noortele sihtsuunitlusega õppekohad ja nendele kohtadele õppima tulnud saavutasid mõne kuuga eestikeelse suhtluse ja suutsid eesti keeles õppida.

Eesti haridustöötajate konverentsil tegin Riikliku Hariduskomitee esimehena põhiettekande, analüüsisin seal vene õppekeelega koolides eesti keele õpetamise taset ja püstitasime eesmärgid eesti keele õpetamise taseme tõstmiseks. Seadsime eesmärgi viia vene õppekeelega koolis eesti keele õpetamine niisugusele tasemele, et põhikooli lõpetaja valdaks eesti keelt ja ilma eesti keele oskuseta põhikooli lõpetada ei saa. Selleks tuli suurendada vene õppekeelega koolide eesti keele õpetajate ettevalmistamiseks üliõpilaste hulka ja tõsta eesti keele õpetajate palka jne.

Lähtudes vene õppekeelega koolides eestimeelsete ja heade eesti keele õpetajate vähesusest, ei pidanud me tookord reaalseks lähemal kümnendil vene õppekeelega koolide üleminekut täielikule eestikeelsele õppele. Vene õppekeele muutmine eestikeelseks õppeks tähendab vene keele äravõtmist, korraliku eesti keele sisseviimist vene õppekeelega kooli aga täiendavate võimaluste juurdeandmist, mis tekitab oluliselt vähem vastuseisu. Kui vene õppekeelega kooli õpilane omandab eesti keele, siis on hirm eestikeelsest koolist väiksem ja üleminek väiksema vastuseisuga saavutatav.

Täna võime tõdeda, et tookordne eesmärk on täidetud ainult osaliselt. Nii puutume kokku vene noortega, kes ei suuda eesti keeles suhelda. Tuntud koolijuht Hendrik Agur toob intervjuus (Postimees Nädal, 27.08.2022) näite koolist, mis toodab tänaseni suurel määral täiesti umbkeelseid lõpetajaid. Nad ei saa kõige minimaalsemal tasemel eesti keeles hakkama, rääkimata kvaliteetsel tasemel koolihariduse omandamisest.

Pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist seadsid poliitikud eesmärgiks vene õppekeelega koolides ülemineku eesti keelele. Nii fikseeriti 1993. aastal põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega venekeelse gümnaasiumi eestikeelsele õppele ülemineku tähtajaks aasta 2000. See otsus tekitas suurt poleemikat ja vastuseisu Eesti venekeelse elanikkonna seas, Venemaal ja rahvusvahelises ajakirjanduses. Näiteks osalesin 1990. aastatel mitmel korral Saksamaal haridusteemalistel teaduskonverentsidel ja alati tulid küsimused ka Eesti venekeelse kooli kohta. Mäletan, et Kölnis toimunud konverentsil tekkis kohe suur vastasseis. Tookord esitasin küsimuse: Saksamaal elab palju venelasi, millal avate esimese venekeelse kooli? See küsimus jäi vastuseta ja lahendas ka vastasseisu. 2000. aasta tähtaega on korduvalt edasi lükatud ja eesmärk on siiani ellu viimata.

2 mõtet

Kui vene õppekeelega kooli õpilane omandab eesti keele, siis on hirm eestikeelse kooli ees väiksem ja üleminek saavutatav väiksema vastuseisuga.

Üldhariduskoolis, kus õpivad eri rahvustest õpilased, võiks eestikeelse õppekorralduse osana olla nädalas kindlal kellaajal mitte-eestlaste keele ja kultuuri tunnid.

Üks osa Taanist jäi pärast sõda Saksamaa piiridesse. Seal muutusid koolitussüsteem ja inimeste hoiakud saksapäraseks 20 aastaga ehk ühe inimpõlve jooksul. Eesti riik on pärast taasiseseisvumist tegutsenud juba 31 aastat ja me pole suutnud eesti ja vene kogukonna vahel normaalset riigikeelset suhtlust saavutada. Nii et oleme tulemuste poolest sakslastest viletsamad.

Vene õppekeelega kooli muutmiseks on vaja rakendada mitmeid abistavaid tegevusi, mille elluviimine nõuab aega. Nende soodustavate tegevuste kavandamisega pole aga poliitikud piisavalt tegelenud ja siinkirjutajal puudub kindlustunne, et koalitsioonilepingus püstitatud tähtajad õigel ajal realiseeruvad. Võiks alustada korraliku eesti keele õppe kindlustamisest õpetajatega ja muu vajalikuga. Muidugi, eesti keele õpe on ainult üks, kuid väga oluline osa eesti õppekeelele üleminekul.      

Minu ettekujutus ei ole ainus võimalik lahendus, kuid on üks võimalikest. Me võiksime võtta eeskujuks Saksamaa mudeli. Selle mudeli järgi oleks Eesti koolitussüsteem eestikeelne. See haaraks kõiki, koolieelsetest lasteasutustest kuni ülikoolideni.

Eesti keeleseaduse vastuvõtmise ajal oli Ukrainas kõrgkool venekeelne ja ainult pedagoogilised erialad ukrainakeelsed. Venekeelne kõrgkool tõi kaasa olukorra, kus lapsevanemad panid oma lapsed venekeelsesse üldhariduskooli, et neil oleks mugav võimalus kõrgkooli edasi minna. Mäletan, missugused raskused olid Ukraina kõrgkoolides ukrainakeelsetele loengutele üleminekul, kuna puudus vajalik terminoloogia. Ukrainlased olid edukad ja viisid ukrainakeelse õppe ülikoolis ellu. Neid vene keelega seotud tookordseid Ukraina ja teiste liiduvabariikide vajakajäämisi ei tohi meie kõrgkoolid täna inglise keele abil korrata.

Üldhariduskoolis, kus õpivad eri rahvustest õpilased, võiks eestikeelse õppekorralduse osana olla nädalas kindlal kellaajal mitte-eestlaste keele ja kultuuri tunnid. Kindel kellaaeg võimaldab koondada eri rahvustest õpilasi eri klassidest ühisesse tundi. On ju Eestisse tulnud eri riikidest eri rahvusi, kelle seas on nüüd erilise tähelepanu all ukrainlased. Saksamaal lähtutakse rahvuskeele ja kultuuri tundide õpetajate ametissepanemisel riikidevahelistest lepingutest, mis fikseerivad, kas õpetaja tuleb emamaalt või on kohapeal välja koolitatud, kes finantseerib õpetajate palga jne.

Loodan, et meie poliitikud, haridus- ja teadusministeeriumi töötajad ning koolirahvas viivad lõpuks ellu Eestimaal ülemineku eestikeelsele koolitussüsteemile ja saame tulevikus keeleseadust täita täies mahus (Lea Danilson-Järg, PM, 30.08.2022).

.