L, 1.10.2022

Juhtkiri ⟩ Eesti hariduse allakäik

Postimees
Eesti hariduse allakäik
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 26
Päeva karikatuur, 1. september.
Päeva karikatuur, 1. september. Foto: Urmas Nemvalts
  • Ühiskonnas on tekkinud isegi teatav tuimus, kurtus või ükskõiksus hariduse suhtes
  • Eestlased võivad küll olla veel haridususku, kuid tarkust enam ei väärtustata
  • Nõudlikkust näidatakse üles küll teenuse pakkuja, kuid mitte õpilase või üliõpilase soorituse suhtes

Hariduspüüdlus on iseloomustanud eestlasi vähemalt ärkamisajast saati. Ja tarkusepäeva puhul võiks kirjutada meie suurepärastest koolidest ja ülikoolidest. Paraku on Eesti hariduse tegelik olukord nii hull, et sellest on raske isegi kirjutada.

Õigemini on sellest kirjutatud ja räägitud juba nõrkemiseni. Aga mitte midagi ei muutu. Haritlaste ja teadlaste sõnavõtud, meeleavaldused, isegi ülikooli rektorite koordineeritud kodanikuallumatus ei ole suutnud tuua Eesti haridusellu vältimatult vajalikku läbimurret.

Pigem vastupidi, ühiskonnas on tekkinud isegi teatav tuimus, kurtus või ükskõiksus selle teema suhtes. Haridus ei kerki valimistel põhiküsimuseks ja kui ongi jutuks tulnud, siis viinud kokkulepeteni, mida murti kiiremini ja kergemini, kui neid õnnestus sõlmida.

Seda kurtust iseloomustab hästi ka roosiaia vastuvõtu külaliskond, kes presidendi noore haridustegelase preemia laureaadi Andres Juure hoiatuskõne peatselt saabuva vaimupimeduse kohta ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasi lennata, ilma et see tõsisemat vastukaja oleks tekitanud.

Tänases arvamuskülje «Mõttekoja» rubriigis kinnitavad eksperdid ja poliitikud rahapuudust probleemina, mis pärsib nii noorte õpetajate juurdevoolu üldhariduskooli kui ka teadlaste pealekasvu kõrghariduses. Alarahastus on tõesti krooniline, kuid see on vaid sümptom Eesti haridust tegelikult kurnavast haigusest, mille juured on sügaval väärtushinnangutes ja hoiakutes.

Haridussüsteemi alarahastus on krooniline, kuid see on vaid sümptom Eesti haridust tegelikult kurnavast haigusest, mille juured on sügaval väärtushinnangutes ja hoiakutes.

Eestlased võivad küll olla veel haridususku, kuid tarkust enam ei väärtustata. Teadlasekarjäär ei anna staatust, teadlasi peetakse pigem elukaugeiks veidrikeks. Õpetaja pole enam autoriteet ja tarkuse allikas – vaat et iga lapsevanem peab end temast paremaks niihästi kasvatamise kui ka teadmiste vallas.

Haridus on muutunud teenuseks, kus nõudlikkust näidatakse üles küll teenuse pakkuja, kuid mitte õpilase või üliõpilase soorituse suhtes. Juba õppuri hindamine ise on muutnud poliitiliselt ebakorrektseks, sest keegi võib tunda end puudutatuna. Kõik see on viinud hindamise devalveerumiseni sellise määrani, kus see tekitab õpetajatele ja õppejõududele piinlikkust.

Hävinenud on ka õpetaja ametist tulenev autoriteet õpilaste silmis, mis tähendab seda, et isekat ja eneseteadlikest teismelistest koosnevat klassi suudavad hallata vaid tõeliselt karismaatilised juhiomadustega isiksused. Pole siis imestada, et õpetajaks saada ei soovita – hiljuti koolist tulnuna teavad noored väga hästi, milline lahinguväli neid seal õpetajana ees ootab.

Madal palk on seejuures teisejärguline probleem. Kuid siiski, ei maksa unustada ka kõiki neid hästi elus edasi jõudvaid lapsevanemaid, kes oma võsukese haridustee sillutamisel võivad madalapalgalisest õpetajast nagu teerulliga üle sõita. Mõne aasta tagused küsitlused õpetajate hulgas näitasid, et tegu ei ole erandliku suhtumisega.

Eesti haridussüsteem vajab juurde raha, ja nii, et oleks aru saada, et riik ja ühiskond hoolib haridusest. Kuid sama palju, kui mitte rohkem, vajab Eesti haridus ühiskonna suhtumise muutust.

Märksõnad
Tagasi üles