Kristina Herodes ⟩ Ideaalne naine Eesti moodi: rõõmutu rügaja

Kristina Herodes: Mitte keegi ei hakka sind rohkem armastama selle eest, et teed ära kogu maailma töö. Foto: Erakogu

• Mitte ükski projekt pole tähtsam kui inimese tervis ja töörõõm
• Keegi pole väsimatu üliinimene, isegi mitte eesti naine!
• Ülepingutus on selge märk, et sa ise ennast ei armasta

«Kõik teised oleks praegu õnnelikud, ainult mina mitte. Ma olen läbi kukkunud!» Mäletan seda hetke selgelt. Mu esimene laps oli neli kuud vanaks saanud. Kogu selle aja olin ma öösiti üleval ja kõndinud mööda tuba, et leevendada tema gaasivalusid, kirjutab teemaveebide juht Kristina Herodes

Öeldi, et kolme kuuga on korras. Meil läks neli. Huh! Ja siis hakkasid hambad tulema. Lootus rahulikumale elule süttis ja kustus kohe. Sain aru – ma olen liiga väsinud, et rõõmu tunda. Masendav värk! Rõõmutu ema. Aga kas keegi on öelnud, et lapsega tegelemist ei tohi jagada? Ei! Ainult minule tundus, et pean jaksama ka seal, kus enam ei jaksa.

Teine muster kordus tööl. Üks hull on ahnitsenud liiga palju kohustusi, ei suuda neid täita ning rügab ööune arvelt. Ka see olen mina. Lubadust peab täitma! Kui teed tööd, mida armastad, aga ei jaksa enam rõõmu tunda, siis teed seda liig palju! Eesmärk tundub tähtsam kui sina ise. Ehkki mitte ükski projekt pole tähtsam kui inimese tervis ja töörõõm. Ja viimane on õnnestumise ainus kriitiline komponent, ilma rõõmuta suuri asju ei sünni.

Loe ka seda: Hävitav sõltuvus, mille küüsis vaevleb suur osa eestlasi

Õnneks need valusad taipamised õpetasid. Keegi pole väsimatu üliinimene, isegi mitte eesti naine! Kui jõud on otsas tuleb küsida abi. See pole midagi häbiväärset stiilis «ma ei saanud ise hakkama». See näitab, et inimene tunneb ja hindab ennast, näeb suurt pilti, teab, kuhu tahab jõuda, oskab juhtida, julgeb usaldada. Tegelikult võiks abijõude kaasata esimesel hetkel, kus rõõm ülekoormusest kaduma kipub. Väike laps vajab lakkamatut tähelepanu, aga pakub ka võimsaid emotsioone. Seda ainult endale hoida on kade. Sama kehtib tööl – teisi kaasates ja usaldades näitad austust ja usku neisse. Mida halba on selles, kui tõstame teisi enda ümber?

Kui jõud on otsas tuleb küsida abi. See pole midagi häbiväärset stiilis «ma ei saanud ise hakkama».

Mille nimel rügada? Mitte keegi ei armasta meid selle eest rohkem. Vastupidi, ülepingutus on selge märk, et sa ise ennast ei armasta. Kuidas teised siis saaksid seda teha?! Kurb on see, et rõõmutu rassimine toimub alati lootuses armastust välja teenida. See lõppeb kibestumise, tervise kaotuse ja pettumusega. See tee ei vii välja kusagile mujale.

Loe ka seda: Naine, kes andis Ukraina traagikale näo 

Kes meid sunnib end pidevalt tagant sundima, võrdlema ja püüdmatu ideaali kõrval maha hääletama? Küll oleks mugav öelda, et mehed. Kuid see pole tõsi. See pole järjekordne lugu sarjast «naised on nii- ja naasugused ning selles kõiges on süüdi mehed». Me ise teeme seda naistena. Meie ise mõistame hukka naise, kes tõmbab tööl hinge, vaatab läbi sõrmede kodusele korralagedusele või ütleb ausalt välja: «Ma olen ema olemisest väsinud!» Hoida, kasvatada ja jagada siirast rõõmu on palju olulisem ülesanne kui tööorjaks olemine.

Samal teemal: 9-aastane ei valeta: «Emme teeb liiga palju tööd!»