NÄDALA NÄGU ⟩ Naine, kes andis Ukraina traagikale näo

Olena Zelenska Foto: Johan Elm

• Olena Zelenska oskab emotsionaalselt intelligentse naisena leida lihtsaid lauseid
• Tagaplaanile hoida eelistanud tark naine on osutunud äärmiselt veenvaks esinejaks
• Hiljuti pidas Olena Zelenska USA Kongressi ees tähelepanuväärse kõne

Olena Zelenska jagab maailmaga verdtarretavaid lugusid mõrvatud lastest Ukrainas. Ja teeb seda veenvalt. Ukraina presidendi abikaasast on saanud Ukraina emade hääl.

Olena Zelenska pole kunagi tähelepanu soovinud. Hiljuti üllatas maailma tema kaasa, Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi avalik vabandus selle eest, et ta naisele rääkimata presidendiks kandideeris. «Ta unustas,» märkis Olena leebelt.

«See oli raske otsus kogu meie perekonna jaoks,» tunnistas Volodõmõr Zelenskõi paari ühises intervjuus Talk TVs Piers Morganile. «Ma ju teadsin, et nad saavad pihta, see oleks raske jutt, mitte mõni nali. Mu pere polnud valmis minust lahti laskma.»

Mees teadis hästi, et naine poleks sellest mõttest sugugi vaimustuses, ja nii lükkaski keerulist kõnelust aina edasi. Kuid küllap teadis ta sisimas sedagi, et Olena toetus ja lojaalsus talle jääb vankumatuks. Seda on kinnitanud ka sõda. «Mul on ainult üks naine, üks armastus ja üks perekond,» ütleb Volodõmõr tuliselt. Olena Zelenska on võtnud enda kanda empaatia hääle rolli ning täidab seda maailma ees väga veenvalt.

Hiljuti pidas Olena Zelenska USA Kongressi ees tähelepanuväärse kõne. Ta palus suuremat militaarabi ja näitas maailmale kaadreid sõjas mõrvatud lastest. Need tillukeste süütute ohvrite näod liigutasid inimesi märksa sügavamalt kui külmad sõjastatistika numbrid. Zelenska esinemine on tähelepanuväärne ka selle poolest, et seda juhtub väga harva, et välisriikide juhtide abikaasad USA Kongressi ees kõnet peavad.

«Ma palun relvi, õhutõrjesüsteeme, et raketid ei tapaks vankrites olevaid lapsi,» ütles Zelenska oma kõnes.

Lvivis viidi 109 tühja lapsevankrit ühele vaiksele väljakule, et mälestada lapsi, kelle Putin on tapnud. See oli kohutav vaatepilt. «Ma küsin midagi, mida ma ei tahaks kunagi küsida... Ma palun relvi, õhutõrjesüsteeme, et raketid ei tapaks vankrites olevaid lapsi,» ütles Zelenska oma kõnes, rõhutades, et relvaabi ei palu nad ründamiseks, vaid oma kodu ja elu kaitseks.

Olena Zelenska oskab emotsionaalselt intelligentse naisena leida lihtsad laused, mis lõikavad südamesse. «Mis tunne teil on, kui teie pojad tapavad meie lapsi?» küsis ta oma emadepäevapöördumises Venemaa sõdurite emadelt. «Kui palju lapsi peab veel surema, et Vene väed meie pihta enam ei tulistaks? Kui palju lapsi peab veel Vene sõdurite käe läbi surema, enne kui nende emad selle sõja vastu meelt avaldama asuvad?»

Kas pea kahekümne aasta eest armastatud koomiku kosjad vastu võtnud naine oleks kunagi osanud ette näha, milliseks tema elu kujuneb? Et peale kaasale vaimukate tekstide kirjutamise tuleb tal hakata maailmaga suhtlema ning surevate Ukraina laste ja emade elude eest võitlema? Kindlasti mitte.

Kuid nii nagu koomik-president on end ammu tõestanud erakordselt tõsiselt võetava riigijuhina, on end tõestanud ka Olena. Tagaplaanile hoida eelistanud tark naine on osutunud äärmiselt veenvaks esinejaks, kes suudab juhtida ja mõjutada laia avalikkuse meelsust ja emotsioone. Kuidas? Siiruse ja südamepõhjast tulevate sõnadega.

Ühise teekonna algus Volodõmõri kõrval tõotas pigem igati lustlikku eluteed. Kolm sõpra tegid oma südamedaamidele korraga ettepanekud, seejärel peeti pulmadki ühiselt ja kolmel järjestikusel nädalalõpul. Need sõprussuhted on tugevad tänaseni. Paar kohtus 26 aastat tagasi. Olgugi et sõda on toonud kaasa pikki sunnitud lahusolekuid «nagu kõigile Ukraina peredele, kelle isad pidid pere juurest lahkuma, et kodumaad kaitsta», nagu ütleb Olena ise, on paari liit ja lähedus vaid tugevamaks muutunud.

Olena Zelenska väljaütlemised toovad kaasa palju pisaraid. «Mult on küsitud, kas ma nutan sõja ajal. Jah, nutan.»

Olena Zelenska väljaütlemised toovad kaasa palju pisaraid. «Mult on küsitud, kas ma nutan sõja ajal. Jah, nutan,» ütleb ka sõnumitooja ise. Konkreetsed lood elust on nii reaalsed, et neid on võimatu ignoreerida. Lugu Ukraina madonnast Tetjana Blõznjakist, kes imetas tillukest tütrekest Kiievi metroos ja keda kujutab nüüd Napoli katoliku kirikus asuv fresko. Lugu Mõkolajivist, viieaastase Mõhhailo emast, kes viskus oma kehaga lapse ja Vene sõdurite avatud tule vahele. Ema suri, et poeg saaks elada.

Lugu Aasovi rügemendi psühholoogist Natalja Luhovskast, kes kaotas sõjas esmalt poja ja seejärel ka enese elu, aga kaitses Mariupolit kuni lõpuni. Lugu Mariupolist pärit Svetlanast, kes päästis neli last, kellest vaid üks oli ta enda oma. Teine pisikestest, keda naine kandis, oli surnud õe poeg, kolmas hukkunud naabrite laps, neljanda leidis naine tänavalt, tapetud vanemate lähedalt.

Selliseid lugusid on sadu, tuhaneid... Olena on võtnud oma südameasjaks selle, et maailm saaks teada, milliste uskumatute julmuste ja roimade all kannatavad Ukraina lapsed ja emad, kes pole sõjaga mitte kuidagi seotud. Et Venemaa hävitab teadlikult ja taktikaliselt just tsiviilelanikke, et külvata hirmu. See pole mingi sõjaline operatsioon, vaid elajalik massimõrv. Me ei tohi nende lugudega harjuda. «Ärge harjuge sõjaga,» rõhutab ka Olena Zelenska. «Vastasel juhul riskime lõputu sõjaga!»