Stockholmi sündroomi mõiste defineerisid Rootsi psühhiaatrid 1973. aastal peale seda, kui pangaröövi ohvriks langenud Stockholmi Kreditbankeni töötajad läksid 6-päevase pantvangistuse järel oma vangistajate poolele üle ja hakkasid nendega koos neid vabastama tulnud jõudude vastu võitlema. Hiljem laienes see termin ka teistele juhtumitele, mil ohvrid asusid kurjategijate poolele, muutusid neile lojaalseteks ning hakkasid oma pahategijate kuritegusid õigustama ja kaitsma. Tundub, et ka Eestis on teatud seltskond sellesse sündroomi nakatunud. Kuidas muidu seletada tõika, et osa poliitikuid on asunud kaitsma Eesti rahvast pool sajandit terroriseerinud kuritegeliku režiimi monumente, mitte aga nende avalikust ruumist eemaldamist.