Õigesti viitab Säde sellelegi, et uued lõigud Tallinna-Tartu maanteel on loodusele kaasa toonud tohutu koormuse, üledimensioneeritud neljarajalise maantee ja uute ristmike-sildade ehituseks on vaja olnud avada kümneid uusi karjääre ja laiendada vanu. Tõepoolest ähvardavad uute normatiivide järgi ehitatud, hirmkõrgete tammidega neljarajalised maanteed lõigata Eesti loodusmaastiku tükkideks, nagu Säde kirjutab. See ei õigusta aga sugugi looduse lõhkumist veel ühe hiigelrajatisega, mille järele tegelikult puudub igasugune vajadus. Just üledimensioneeritus on uute maanteelõikude juures kohati valus probleem ja sama probleem on ka Rail Balticuga. Aastakümnete eest ehitatud esimesed neljarajalised lõigud Tallinnast Narva, Tartu ja Pärnu suunal näitavad, et ka neljarajalised teed võivad loodusega üsna kenasti ühilduda ja maastikusse sulanduda, seda ülemäära lõhkumata.
Kuid olgu mis on, Tallinna-Tartu maantee vähemalt leiab elavat kasutust, mida Rail Balticu puhul pole kuskilt ette näha. Mitte miski ei õigusta teise (ja kõige muuga ühildumatu) raudteetaristu rajamist olemasoleva kõrvale: miks on vaja kaht paralleelset raudteed Tallinnast Kiisale, Kohilasse, Raplasse, Pärnusse (mille viimane ots jäeti alakasutuse tõttu mõne aasta eest hoopis maha)? Kahe eri laiusega raudtee ülalpidamine on hiigelkulu – justkui oleks meil raha raudteeliikluse toetamiseks lõputult. Kui on suur isu eurolaiusega raudtee järele, siis tuleks olemasolevad Pärnu ja Viljandi liinid kitsamaks ehitada.
/nginx/o/2021/09/17/14076993t1h1f80.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/08/04/14738620t1h7216.jpg)