Enne tulgu rikkus, siis saab oma osa ka haridus ja kultuur, kõlab Eesti ministrite suust. Kunstnik Peeter Laurits meenutab üht üsna vastupidi kõlavat korea vanasõna ja tõdeb, et meie kultuuri- ja hariduspoliitika sarnaneb pigem Põhja- kui Lõuna-Korea omaga.
Eelmisel sügisel resideerisin kaks kuud Lõuna-Koreas Yatoo kunstikeskuses. Lõuna-Koreas ei ole veel keegi tulnud sellise mõtte peale, nagu oleks kunstnikud priileivasööjad, logardid ja purkisittujad. Nende käsitluses on kultuur keskseks majandushoovaks, mille käik on aeglane, aga kindel. Kultuur mitmekesistab infrastruktuure, aitab leida uusi arengumudeleid ja värskeid sissetulekuallikaid.
Koreas investeeritakse muljetavaldavaid summasid, et ei õitseks üksnes omamaine kunst, vaid et ka välismaa kunstnikud tahaksid mõnda aega Koreas viibida ning jätta vastutasuks oma ideid ja vaatenurki.
Korea on kurva saatusega riik. 1910. aastast saadik okupeerisid Koread jaapanlased, 1950. aastal leidsid aga USA ja Nõukogude Liit koos Hiinaga kõige kohasema olevat just Korea maa peal omavahelist Teise maailmasõja jätkusõda pidada.
Tapatalgud kestsid kolm aastat, selle kestel käis rinne kaks korda edasi-tagasi üle kogu poolsaare, kogu maa pommitati verepudruks, tapeti üle kahe miljoni inimese ja lõpuks põlistati riigi jagamine kaheks kunstlikuks moodustiseks, mis on sealset konfliktikollet seniajani alal hoidnud.
Põhja-Koreast sai ühe perekonna deliirsete unistuste järgi tantsiv jõhker diktatuur ja Lõuna-Koreast kogu piirkonna silmatorkavaim majandusime. Koreas töötades kohtasin mõnesid kõige vanema põlvkonna inimesi, kes veel mäletasid, mismoodi nad sõja ajal pidid nälja pärast puukoort sööma.
Natuke noorem põlvkond mäletab, kuidas sõjajärgsel ajal jagus söögiks üksnes hirssi – nisust või riisist võis ainult juturaamatutest lugeda. Aga ühtegi sellist põlvkonda ma ei leidnud, kes oleks mäletanud, et kitsikusest ülesaamiseks oleks kärbitud kultuuri või hariduse eelarvet.
Praegu on Lõuna-Korea selle piirkonna ühe kõige kiiremini areneva majandusega kõrgtehnoloogiline tiiger. Igal teeristil toimuvad arheoloogilised kaevamised, maakonnamuuseumid ei ole väiksemad kui Kumu ning ülikoolide kampused ja pargid jätavad paljude Euroopa monarhide kinnisvaraarenduse kaugele selja taha. Pidasin loenguid kolmes sealses ülikoolis.
Juhin tähelepanu sellele, et ilma akadeemilise kraadita lektori ühe tunni tasu kõikus 100 ja 120 euro vahel. Neto. Aga see oli külalislektori tasu. Korea lektoritele makstakse tublisti rohkem, sest eelisarendada on vaja ju kodumaist kultuuri. Sealjuures maksavad toiduained, transport ja tarbekaubad Koreas kuni 30 protsenti vähem kui meil.
Kui ma nüüd selles valguses vaatan otsa Eesti haridus- ja kultuuripoliitikale, siis tundub mulle, et eeskujuks on võetud pigem Põhja- kui Lõuna-Korea mudel. Paljude valitsusliikmete ja muul moel võimuga seotud parvenüüde ülbed, matslikud ja puhevil väljaütlemised meenutavad Kimide perekonna retoorikat, aga mitte demokraatlikus maailmas tavaks kujunenud intelligentset dialoogi kõigi asjasse puutuvate osalistega.
Ka parima tahtmise juures ei suuda ma tõsiselt võtta meie ministrite avaldusi poolte gümnaasiumide sulgemisest, kunstiakadeemia erialade laiali jagamisest teiste kõrgkoolide vahel, lõputut venitamist ja kõikvõimalikke üleolevaid märkusi EKA uue hoone menetlemisel.
See ei ole kultuuripoliitika, vaid, vabandage väljendust, parisnike laiamine. Eesti riik ei ole ei äriühing ega vaba turg ja tema olemasolu mõte on põhiseaduse preambulis ühemõtteliselt kirja pandud.
Ühel kokteiliõhtul juhtusin vestlema ühe Korea haridusjuhiga ning tutvustasin talle meie võimupartei kultuuripoliitilist doktriini, et «kõigepealt saame rikkaks ja vaat siis hakkame arendama nii kultuuri kui haridust».
Härra Ko muutus väga mõtlikuks ja oli tükk aega vait. Lõpuks kummardas ta kergelt ja lausus: «Te elate kaugel läänes ja veel kaugemal põhjas, te juuksed on heledad, silmad ümmargused ja kindlasti on teil palju muudki hoopis teisiti kui meil. Aga meie siin teame ühte vanasõna: lollpea ei saagi kunagi rikkaks, ja kui korraks saabki, siis varastatakse ta kohe jälle paljaks.»
Mul ei jäänud üle muud kui nõustuda ja millegipärast olen ma kindel, et see vanasõna kehtib põhjas ja läänes täpselt samamoodi nagu idas ja lõunaski. See tarkus kehtib isegi lollpea kojas, ehkki ta ise võib ju arvata, et on juba nii rikas küll, et ennast kõigist teadmistest ja tõsiasjadest välja osta.
Kultuur ja haridus ei ole luksuskaup, mille arvel võib rasketel aegadel kokku hoida, vaid ühiskonna arengu esmane tingimus. Ma tahaks väga loota, et Andrus Ansip pidas silmas just seda, kui ta vabariigi aastapäeva kõnes ütles, et «peame tegema vastutustundlikke otsuseid.
Peame kujundama oma riigile ja rahvale parimat võimalikku tulevikku. Ei ole meil õigust elada laste ja lastelaste arvel, ei ole meil õigust tuleviku arvel liugu lasta».
Täpselt. Õpetajate ja teiste riigi palgal olevate haritlaste soov saada oma töö eest vähemalt riigi keskmist palka ei ole ju kuidagi üle paisutatud. Kui võrrelda seda mis tahes riigifirma nõukogu liikmete töötasuga, on see nõudmine ju ülimalt tagasihoidlik.
Kogu Eesti iseseisvusaja jooksul on mitmesugused institutsioonid pidanud valitsusega läbirääkimisi tõstmaks haritlaste töötasu vähemalt Eesti keskmise töötasuni. Peale lõputute lubaduste ei ole sellel mingeid käegakatsutavaid tulemusi olnud. Samal ajal on riigil raha jätkunud vägagi imelike ettevõtmiste jaoks.
Majandussurutise algusaastail pidurdunud lubatud palgatõus (8 protsenti aastas) lubati kriisi taandudes taastada. Sellest kokkuleppest pole vaatamata majanduse kosumisele (mullune majanduskasv oli 7,5 protsenti) loomulikult kinni peetud.
23. veebruari valitsuse pressikonverentsil lubas haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo armulikult, et «mingisuguses vormis dialoog haridustöötajatega kindlasti jätkub», (missugune suuremeelsus), aga õpetajate nõudmised (palgatõus 20 protsenti) olevat liiga suured.
Kui aga rahulduda Aaviksoo pakutud oletusega, et võib-olla (autori rõhutus – toim) kasvab õpetajate palk 20 protsendi võrra aastaks 2015, siis arvestades inflatsiooni ja euro tulekuga alanud pöörast hinnatõusu, oleks sellise (pealegi oletatava) kasvu juures õpetajate reaalpalk kolme aasta pärast veelgi väiksem kui praegu.
Paar aastat tagasi algatas president Toomas Hendrik Ilves kampaania «Talendid koju!». Paraku on kohvrite pakkimiseks ja tagasi koju tulemiseks vaja lisaks julgustavale üleskutsele veel mingeid konkreetseid valitsuse samme. Mis need siis olla võiksid?
Hariduse vallas peatati EKA uue hoone ehitus ja korduvalt on ähvardatud õppeasutus sootuks laiali saata või muuta rakenduskõrgkooliks. Kiirustades ja asjaosaliste protesti peale vilistades võeti vastu küüniline ja turufundamentalistlik «Ülikooliseaduse, rakenduskõrgkooliseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus», mida eneseimetlusest nokastanud autorid ise hellitavalt tasuta kõrghariduse seaduseks kutsuvad. Nüüd ähvardatakse õpetajate streiginõudmistele pikka nina näidata.
Viimastegi siiajäänute patriotism saab ühel heal hetkel otsa. Lähevad ka vähem andekad ja suisa andetud. Selles valguses on Eesti Kultuuri Koja üleskutse valitsusele ja riigikogule toetada õpetajate nõudmisi toetusstreigiga vägagi põhjendatud.
Kui rahvas, valitsuse tööandja, lahkub, pole ju enam kedagi valitseda. Siis pole teha muud kui jääda koos Ansipi, Aaviksoo ja Buratinoga lollidemaa vabadussamba jalamile rahapuud istutama.
Autor on Eesti Kultuuri Koja juhatuse liige.
Eesti Kultuuri Koja avaldus
Eesti Kultuuri Koda toetab õpetajate palganõudmisi ning kutsub valitsuse ning riigikogu vastutustundlikke liikmeid streigiga ühinema.
Kultuur ja haridus ei ole luksuskaup, mille arvel võib rasketel aegadel kokku hoida, vaid rahva kestlikkuse esmane tingimus. Eesti Kultuuri Koja juhatus on solidaarne peaminister Andrus Ansipi mõtetega tema vabariigi aastapäeva eelsest kõnest: „Peame tegema vastutustundlikke otsuseid. Peame kujundama oma riigile ja rahvale parimat võimalikku tulevikku. Ei ole meil õigust elada laste ja lastelaste arvel, ei ole meil õigust tuleviku arvel liugu lasta.“. Tõepoolest – just õpetajad on need, kelle igapäevaseks tööks on oma riigile ja rahvale parima võimaliku tuleviku kujundamine. Õpetajatele väärilise tasu tagamist ei saa tõesti pidada ei laste arvel elamiseks ega tuleviku arvel liulaskmiseks.
Eesti Kultuuri Koda kutsub valitsust ja riigikogu üles käituma peaministri sõnade järgi ja lõpetama tuleviku arvel liugu laskmine! Aeg, mil valitute sõnad ja teod ei kattu, peab lõppema. Parim viis seda väljendada on vastu tulla haridustöötajate nõudmistele ning korraldada valitsuse ja Riigikogu toetusstreik.