Siiski väärib hariduse keelsuse diskussioonis senisest teravamat tähelepanu üks asi veel, mis aga Eesti keele- ja hariduspoliitikas pea alati justkui vähetähtsana kõrvale jäetakse. Nimelt see, et täielikult riigikeelne haridus, mille poole Tallinnas ja Ida-Virumaal püüeldakse, on võru keelealal ja mujalgi Lõuna-Eestis ammu olemas, kuid ohustab siin paraku tõsiselt kohalikku keelt. On ju see juba lõplikult välja tõrjumas võru keelt jt põliseid kohalikke keeli, mis on nüüd kodukeelenagi kadumas.
Viimane õlekõrs võru keele päästmiseks ja elava keelena lastele edasiandmiseks on tagada selle tugev kohalolu haridussüsteemis. Selline, kus võru keel poleks mingi marginaalne ripats, nagu ta seda praegu on, vaid eesti keelega võrdne õppekeel. See tähendab, et võru keeleala ning ka mõned Tartu ja Tallinna (kui võrokeste suurimate väljarändekohtade) lasteaiad ja koolid tuleb ümber korraldada reaalselt eesti-võru kakskeelseiks (võru keelt õppekeelena vähemalt 50 protsenti). Selleks on muidugi esmalt vaja täiesti uuel tasemel võrukeelset õpetajakoolitust ning muud kindlat riiklikku tuge ja korraldust.