:format(webp)/nginx/o/2021/04/05/13714028t1h9c77.jpg)
/nginx/o/2022/07/13/14690764t1h2ad9.jpg)
- Tänavu möödub 30 aastat Siberi Leppe põhikirja vastuvõtmisest
- Siberi elanikest 60 protsenti peab end siberlasteks ja alles seejärel venelasteks
- Ligikaudu 80 protsenti Venemaa naftast ja maagaasist tuleb Siberist
Impeeriumist lahkulöömise soov on Venemaa erinevates piirkondades alati suuremal või väiksemal määral olemas olnud, kirjutab etnoloog Aivar Jürgenson.
Vene politoloog Sergei Medvedev ütleb intervjuus Postimehele: «Venemaa on impeerium, mis pole veel lõpuni lagunenud. See impeerium peaks Ukrainas katki minema. Ma loodan, et läheb.»
Ühinedes Medvedevi lootustega tuleb tõdeda, et impeeriumi lagunemist on Venemaa eri osades oodatud ning selle nimel sammegi astutud – ja mitte ainult rahvuspiirkondades, vaid ka valdavalt venelastega asustatud aladel.
Kaliningradi oblastis, mis asub teadupärast Berliinile lähemal kui Moskvale, on viimasel kümnendil üles astunud tegelasi, kes rõhutavad piirkonna saksa juuri ja nimetavad linna demonstratiivselt Königsbergiks. Kuna Putini režiim reageerib igasugustele separatismiilmingutele valuliselt, pole põhjust imestada, et Kaliningradi vana nime taastamiseks allkirju kogunud aktivist mõned aastad tagasi vangi pandi.
Novgorodi oblastis tuletatakse Vene-Ukraina konflikti taustal meelde 1478. aastat, mil moskoviidid annekteerisid jõuka Novgorodi vabariigi, samuti mäletatakse moskoviitide terrorit sealsamas sajand hiljem. Õhates meenutatakse Novgorodi omaaegset kuulumist Hansa Liitu.
Tänasel tsentraliseeritud Venemaal ei näi siiski olevat nii jõulisi persoone, kes siit edasi mõelda ja vastavalt tegutseda söandaksid. 30 aastat tagasi olid aga õhus mitmesugused huvitavad võimalused, intrigeerivamad neist teisel pool Uuralit.
Boriss Jeltsin ja Siberi Lepe
Tänavu möödub 30 aastat Siberi Leppe (Sibirskoje Soglašenie) põhikirja vastuvõtmisest – see organisatsioon esitas võimudele küllaltki tõsise väljakutse. Nimelt kogunesid 1992. aasta juulis Burjaatia pealinnas Ulan-Udes 19 Siberi piirkonna juhid, et fikseerida koostöö põhimõtted. Organisatsiooni liikmespiirkonnad hõlmasid ühtekokku 38 protsenti Venemaa territooriumist, 16 protsenti elanikkonnast ning 18 protsenti tööstuspotentsiaalist.
Siberi Lepe deklareeris küll vajadust tugeva Venemaa järele, mis stabiliseeriks riigi majandust, kuid samas kõlasid arvamused, et Siberi Lepe on esimene samm Siberi Parlamendi poole. Ei tehtud saladust, et eesmärgiks on laiendada Siberi Lepet kogu Siberile ning kaitsta Siberit Moskva eest.
Organisatsiooni peakorter asus Novosibirskis ning selle nõukogu etteotsa valiti Vitali Muhha, vana kommunistliku nomenklatuuri esindaja ja tollane Novosibirski administratsiooni juht. Algusest peale kasutas Muhha organisatsiooni iseseisva Siberi Vabariigi propageerimiseks. Loodusvaradelt rikas Siber ei soovinud enam toita teisele poole Uuralit jäävat vaest Venemaad.
Loodusvaradelt rikas Siber ei soovinud enam toita teisele poole Uuralit jäävat vaest Venemaad.
1993. aasta märtsis üritas president Jeltsin saavutada Muhha ja Irkutski kuberneri Juri Nožikovi tagandamist, kuid see ei õnnestunud Siberi Leppe nõukogu vastuseisu tõttu. Kui Jeltsin sattus konflikti Venemaa ülemnõukoguga, haistis Muhha võimalust ja kutsus ülemnõukogu ümber kolima Novosibirskisse, samuti ähvardas Muhha blokeerida Trans-Siberi raudtee.
Lõpuks õnnestus Jeltsinil Muhha siiski Siberi Leppe juhi kohalt lahti kangutada ja kriis lahenes. Edaspidi jäi Siberi Vabariigi mõte Siberi Leppe tegemistes tagaplaanile. Organisatsioon taandus üleriigilisest poliitikast ja muutus kohalikuks majandusorganisatsiooniks. Mingit ohtu keskvõimule ei kujuta ta endast enam ammu.
Siberi vastandumisel Euroopa-Venemaa võimudele on aga pikem ajalugu. Kui Ida-Siberi kindralkuberner Nikolai Muravjov kaotas 1861. aastal õukonna soosingu, pidas ta plaani luua Siberi Ühendriigid, mis oleksid liidus USAga. Kuulu järgi tahtnud Muravjov end kuulutada Siberi tsaariks.
Ka tegutses 19. sajandi teisel poolel Siberis intellektuaalide ringkond, kes soovisid Euroopa-Venemaast eralduda. Mais 1865 avastas salapolitsei Omskis käsikirjalise üleskutse «Siberi patriootidele», milles sisaldus idee organiseerida Siberis ülestõus eesmärgiga eralduda Venemaast. Organisatsioon paljastati ja hulk selle liikmeid saadeti asumisele.
Separatism Venemaa Kaug-Idas
Nõukogude Liidu lõpuaastatel tekkisid Venemaa Kaug-Ida regioonidel tihedamad majandussidemed Jaapani ja teiste Ida-Aasia riikidega. Jaapani Venemaa-eksperdid ennustasid, et veel enne aastat 2000 tekib Venemaa idaosas iseseisev riik, mis orienteerub Jaapanile ja moodustab seal koos Jaapani, Hiina ja Lõuna-Koreaga ühtse majanduspiirkonna.
Jaapanlaste soovunelm polnudki päris laest võetud. Nii nagu Siberis, hakati ka Kaug-Idas 1990. aastate algul üha rohkem avalikult rääkima regiooni enda vajadustest ja huvidest ning sellest, et need ei tarvitse Moskva omadega kattuda. Kohalikud separatistid arutlesid erinevate tulevikumudelite üle, eeskuju nähti Californias, Briti Columbias, aga ka aastatel 1920–1922 enamlaste heakskiidul eksisteerinud Kaug-Ida Vabariigis.
1990. aastate algul tegutses isegi Kaug-Ida Vabariigi Vabaduspartei. 1991. aastal toodi Montmartre’i kalmistult Pariisist Vladivostokki ümbermatmiseks eespool mainitud kindralkuberner Nikolai Muravjovi säilmed. Kui 1993. aasta sügisel valiti Primorje krai kuberneriks Jevgeni Nazdratenko, hakkas viimane kohe keskvõimule vastu tegutsema, ähvardades, et Primorje krai võib Venemaa Föderatsioonist eralduda.
Oma ähvardustega saavutas ta selle, et 1994. aastal eraldas keskvõim regioonile kümneid miljoneid dollareid majanduse stabiliseerimiseks
Oma ähvardustega saavutas ta selle, et 1994. aastal eraldas keskvõim regioonile kümneid miljoneid dollareid majanduse stabiliseerimiseks, mis oligi Nazdratenko eesmärk. Nazdratenkot iseloomustas autoritaarne juhtimisviis, teda on süüdistatud fašismis ja rassismis. Tema korraldatud «Operatsioon välismaalane» sundis Primorje kraist lahkuma tuhandeid hiinlasi. Ka süüdistati Nazdratenkot sidemetes maffiaga.
Kui 1997. aasta jaanuaris pidid Primorje krais toimuma kohaliku duuma valimised, lükkas Nazdratenko klikk neid mitu korda edasi, mispeale tuli rahvas tänavatele nõudega vana duuma laiali saata. President Jeltsin nõudis Nazdratenko viivitamatut tagasiastumist. Kuid tollal kehtinud põhiseaduse järgi polnud presidendil võimalik rahva poolt valitud kuberneri tagandada. Mais 1997 hakkas Jeltsin mässulist piirkonda valitsema otsejuhtimisega.
Separatism Põhja-Kaukaasias
Aeg, mil Nazdratenko Primorje krais võimule tõusis, oli Vene riigi jaoks ärev, riik kippus kärisema mitmest kandist. 1993. aasta septembris lõppes Gruusia-Abhaasia sõda, kuhu oli läinud sõdima mitu tuhat võitlejat Põhja-Kaukaasiast. Nende võitlema minekut koordineeris 1991. aasta novembris moodustatud Kaukaasia Mägirahvaste Konföderatsioon, mis koondas suurt osa Põhja-Kaukaasia rahvastest.
Konföderatsiooni kolmandal kongressil Groznõis (1992) kiideti heaks kaheastmeline tegevuskava: kõigepealt kuulutavad Kaukaasia autonoomsed vabariigid ja oblastid end suveräänseteks vabariikideks ja võtavad vastu iseseisvusdeklaratsioonid ning seejärel hakkavad ühinema võrdsetel alustel uue liiduga: Kaukaasia Konföderatsiooniga.
Sisuliselt kaotas Venemaa keskvõim kontrolli Põhja-Kaukaasia regioonide üle, vähemalt mis puudutab Tšetšeeniat, Inguššiat ja Dagestani. 1993. aasta sügisel, kui Jeltsin üritas ohjes hoida isemeelset Kaug-Ida juhtkonda, kartis ta tegelikult kõige enam Põhja-Kaukaasia eraldumist. Hilisemad sõjad Tšetšeenias ja vastuhakud Dagestanis näitasid, et just seal tuli keskvõimul impeeriumi kooshoidmise nimel kõige rohkem pingutada.
/nginx/o/2022/07/13/14690765t1hea93.jpg)
Kui Kaukaasia separatismil on rahvuslikud ja religioossed juured, siis Siberi ja Kaug-Ida separatism on olnud pigem kohalike kuberneride tööriist oma regiooni majandusliku olukorra parandamiseks või isiklike ambitsioonide rahuldamiseks. Siberlaste toetus Venemaast eraldumisele on olnud pigem vähene.
Üks 1990. aastatel Novosibirski oblastis läbi viidud küsitlus näitas, et vaid kuus protsenti elanikest pooldas Siberi täielikku iseseisvumist, 27 protsenti eelistas majanduslikku iseseisvust, kuigi Siberi elanikest pidas siis ja peab ka tänapäeval ligi 60 protsenti end siberlasteks ja alles seejärel venelasteks. Samas on separatistlikud ideed koha leidnud Siberi intellektuaalide ringkondades.
Võimudele valmistas suurt muret mõni aeg tagasi Irkutski Riiklikus Ülikoolis peetud Siberi võimalikule iseseisvumisele keskendunud seminar, mida toetas liikumine Regionalistlik Alternatiiv. Novosibirskis, mis on Siberi separatismi peamine kasvulava, on võimud sedasorti üritusi ka keelustanud.
Venemaa ilma Siberita
Venemaa president Putin ei salli venekeelset separatismi rohkem kui rahvuslikku. Kui Jeltsinil puudus seaduslik võimalus tagandada rahva valitud kubernere, siis praegu saab Putin kubernere tagandada ja teebki seda – ta on seda nimetanud ametnike tavapäraseks roteerumiseks. Pole kahtlust, et hetkel on keskvõim Venemaal kindlasti tugevam kui 1990. aastatel.
Ent kui Siberis, Kaug-Idas või ka Euroopa-Venemaal võib rahva seas separatistlikke ideid ringelda, siis võimu juurde Muhha või Nazdratenko taolisi tegelasi ilmselt lähiajal ei jõua. Kas see on hea või halb, polegi nii lihtne öelda.
Ukraina sõja taustal põrnitsetakse ilmselt maailma paljudes paigus süngel pilgul gloobust, oodates kannatamatult Venemaa-nimelise laigu pragunemist. Paraku on Venemaa tuumariik. Kui selle tuumariigi lagunemisel satuksid tema relvad ettearvamatute Muhhade ja Nazdratenkode valdusse, poleks see ilmselt praegusest olukorrast parem.
Pikemas perspektiivis poleks Venemaa ilma Siberita aga maailma julgeoleku seisukohast üldsegi mitte halb mõte. Venemaa oleks geograafiliselt hoopis väiksem, aga mis peamine, ka ressursivaesem: praegu tuleb Venemaa naftast ja gaasist ligi 80 protsenti Siberist. Vaene ja väike Venemaa ei saaks taotleda ei mingisugust globaalset võimu ega impeeriumi taastamist.
/nginx/o/2022/07/13/14690766t1h495a.jpg)