N, 8.12.2022

INTERVJUU ⟩ Sergei Medvedev: Vene alaväärsustunde mõistmiseks tuleb appi võtta Dostojevski

Teet Korsten
, ajakirjanik
Sergei Medvedev: Vene alaväärsustunde mõistmiseks tuleb appi võtta Dostojevski
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 7
Vene politoloog ja (aja)kirjanik Sergei Medvedev. FOTO: Gintautas Berzinskas
Vene politoloog ja (aja)kirjanik Sergei Medvedev. FOTO: Gintautas Berzinskas Foto: Gintautas Berzinskas
  • Venelastel pole kunagi olnud rahvuslikku eneseteadvust, ainult imperiaalne.
  • Venemaa on kuulutanud nüüdisaegsele maailmale džihaadi.
  • Ukraina kaotus tõmbab Vene impeeriumile kriipsu peale.

Venemaa on impeerium, mis pole veel lõpuni lagunenud, ütleb paar nädalat tagasi Tallinnas Lennart Meri konverentsil esinenud vene politoloog ja (aja)kirjanik Sergei Medvedev. «See impeerium peaks Ukrainas katki minema. Ma loodan, et läheb.»

Lahkusite 15. märtsil Venemaalt – olite seega 2014. aastal alanud Ukraina-vastase sõja uude faasi jõudmise ajal seal. Saan aru, et küsida spordireporteri moodi, mida tundsite 24. veebruaril, pole vahest kõige intelligentsem, aga ikkagi…

Tundsin, et see on katastroof, Venemaal viimase 30 aasta jooksul välja kujunenud elulaad kukub kokku. Mingis mõttes oli katastroofi oodata, see oli ju juba kaua küpsenud. Siiski adud ehmatusega, kui see kätte jõuab. Eriti minu jaoks, sest Venemaale naasmine oli mulle olnud omalaadne projekt.

1990. aastate alguses läksin läände, kus elasin ligi 15 aastat. Naasin 2004. aastal ja rajasin oma erilise elu: ülikool, meediaprojektid, kultuuritelekanalid, sh Dožd. Elasin 18 aastat seda elu. Nüüd näen, kuidas kõik rajatu – kõik, mille inimesed on loonud, Venemaa suhted välismaailmaga, globaalne mõtlemine, globaalsed venelased – on kõrvale heidetud, sõjakuristikku lennanud.

Lisaks katastroofitundele on hämmeldus kokkupõrkest omaenda rahvaga. Vene sõdurite uskumatu julmus Ukrainas – ma ei saa sellest eemalduda ja öelda, et mina olen mina ja nemad minusse ei puutu. Kahjuks saan aru, et see on sama Venemaa, sama Vene kultuur, millesse minagi kuulun. Et kõik see on meie ajaloo vili, Vene ühiskonna languse vili, selle vägivallakultuuri vili, mida Vene ühiskonnas on sajandeid viljeldud.

See avaldub perekonnas laste ja vanemate, mehe ja naise vahel, liikluses, armees, politsei ja kodanike suhetes. Venemaa püsib vägivallal, vägivallakultuuril. Praegu on see süvavägivald pealispinnale tunginud, see on ilmseks saanud, me oleme sellest teadlikuks saanud ja õudusest tardunud.

Ütlesite äsja, et õudus algas 2004, mil 9. maist sai riikliku kvaasireligiooni peamine komponent. Juba enne kultiveeriti Venemaal võidukultust, aga siis seati võit Suures Isamaasõjas pühamast pühaks – nagu maailm oleks sündinud 9. mail 1945.

Jah, see on alguspunkt. Võidukultus oli kogu aeg, aga Putini ajal omandas see riigiideoloogia staatuse. Ja peamine – sellest sai folkloorne-rituaalne kultuur. Algas pobedobesie (võiduhullus – T. K.). Kui lapsi riietatakse sõdurifrentši, lapsevankrid disainitakse tankideks, kõikjale seotakse Georgi linte.

Sünnib täiesti ohjeldamatu propagandistlik riiklik kultus ja sealjuures muutub toonane võit repressiivseks instrumendiks. Võidu nimel represseeritakse opositsiooni – Aleksei Navalnõi üle mõisteti kohut veterani solvamise pärast; veteranide kohta ei saa sõnagi öelda.

Need kuriteod sooritatakse minu nimel. Lahkusin Venemaalt, et seda väljakannatamatut moraalset konflikti lahendada.

Ja praegu… toonase võidu nimel peetakse sõda. Võidukultus on muutunud pühaks sõjaks. Venemaa on kuulutanud nüüdisaegsele maailmale džihaadi. Võidukultus on tähistamisest ja mälestamisest muutunud sõjaks kogu maailmaga.

Sel moel teostatakse vene identiteeti. Putin leidis koodi, mille abil mängida venelaste nostalgiatundel, igatsusel kadunud impeeriumi järele. Sestap ongi ta esivanemate ja võidu kultuse mängu nii kirglikult mängima hakanud. Tegu on läbinisti religioosse kultusega – ühes ristikäikude, esivanemate portreedega protsessioonide jm rituaalidega.

Olen tuttav Tomski TV2 meestega, kes omal ajal Surematu Polgu juurutasid. Toona oli see mõeldud sõtta jäänud esivanemate meeles pidamiseks.

Nüüd on riik selle kaaperdanud. Inimesed tassivad nendes rongkäikudes muu hulgas Novorossia kangelaste, Stalini ja tsaar Nikolai II portreesid (viimase portreed kandis endine Krimmi prokurör Natalia Poklonskaja). Ehe surnud kangelaste kultus.

Võidukultusest on saanud sõjakultus. Ja sõjakultus on muutunud pärissõjaks Ukrainaga, mida püütakse pühitseda võidu nimega, et see oleks kui 1945. aasta võidu jätk.

Tegelikult on see omaaegse nõukogude ideoloogia pea peale pööramine. Ehkki käis külm sõda ja oli pidev tuumahävingu oht, suhtus Nõukogude Liit sõtta äärmiselt kainelt – sõdis küll kuskil ääremaadel, aga ei pürginud maailmasõja ja konfrontatsiooni poole läänega.

Nõukogude Liidu juhtkonnas olid kaine pilguga inimesed, kes olid sõja ise läbi teinud, näinud kõiki selle õuduseid. Rahva seas oli palju rindel olnud mehi. Sõjajärgseid põlvkondi ühendas laul «Хотят ли русские войны?» («Kas venelased tahavad sõda?») ning loosung «Et vaid sõda poleks!». Sõda kogenud põlvkond on nüüd peaaegu läinud ja uus on võtnud kasutusele absoluutselt vastupidise, fašistliku loosungi «1941–1945 – võime korrata!». Sõjavastase loosungi ja ideoloogia asemel on võidust saanud sõja-, militaarideoloogia. See militarism ongi praegu üles rivistunud.

Kuulasin Putini 9. mai kõnet ja see tundus kui alaväärsuskompleksi manifest – kõik, millest ta seal rääkis, oli just sellest. Kuidas seda seletada? Kus on selle alaväärsustunde allikas?

Selle mõistmiseks läheb tarvis Dostojevskit – tema «Ülestähendusi põranda alt». See on põrandaaluse inimese kompleks, kogu maailma peale solvunud inimese kompleks. Näen Putinis ja selles uues Vene kompleksis puhast dostojevskismi.

Leian, et Putinis istub see kompleks väga sügaval sees – väike, silmapaistmatu inimene, kes on kogu elu püüdnud tõestada, et on väärtuslik ja võimekas. Sellepärast hakkas ta tegelema džuudoga, sellepärast läks ta tööle julgeolekukomiteesse, sellepärast sõbrustas tugevate kuttidega – et tõestada teistele, et ta pole nii niru ja nõrk nagu välja paistab. Sellest kompleksist ei arenenud liidrit – temast ei saanud tugevat, karismaatilist inimest. Ta jäi samaks nõrgaks, komplekside küüsis vaevlevaks, viha pidavaks ja kättemaksuhimuliseks olendiks, kes paistab tema lapsepõlvefotodelt.

Mis puutub Venemaad, siis see on impeerium, mis pole veel lõpuni lagunenud. Lennart Meri konverentsil kõneldi sellest, kõlas ka [Ukraina rahvuskangelase] Stepan Bandera tsitaat: «On olemas vaid üks Venemaa – imperialistlik – ja nõnda jääb seniks, kuni vene imperialism pole tühistatud, purustatud ning vene rahvas pole sellest tervenenud teadmise läbi, et tema imperialism toob enim kahju talle endale: ohvreid, kannatusi ja langust. Selleni on veel pikk tee; praegu on vene rahvas lõõmavast imperialismist läbi imbunud rohkem kui kunagi varem.»

Probleem on selles, et venemaalastel pole kunagi muud teadvust olnudki kui ainult imperiaalne. Briti ajaloolasel Geoffrey Hoskingil on suurepärane fraas, mida sageli oma tudengitele tsiteerin: «Brittidel oli impeerium, aga Venemaa oli impeerium ja on võib-olla ikka veel.»

Võib-olla tuleb veel hullem diktatuur, võib-olla tuleb riigi lagunemine, osaline lagunemine. Liberaalne stsenaarium on väga vähetõenäoline.

Venelastel pole kunagi olnud rahvusteadvust ega rahvusriiki. Kõigil, kes Nõukogude Liidust lahku lõid – Eestil, Moldoval, üha enam Ukrainal – on tugevam või nõrgem rahvusteadvus, aga Venemaa pole etniliselt kunagi teostunud. Krahv von Witte ütles: «Ma ei tea, mida tähendab Venemaa, tean vaid Vene impeeriumit.»

Venemaad pole kunagi olnud olemas impeeriumivälises formaadis. Ja 20. sajandil võetakse impeerium järsku kaks korda ära: 1917. ja 1991. aastal. Hakkabki inimene põdema: kuidas siis nii? Kuhu jäi meie suurus? Venemaa ju juhib teisi rahvaid?

Putin ekspluateerib postimperiaalset igatsust väga oskuslikult. Esimesena sõnastas selle endale omasel narri viisil [Venemaa Liberaaldemokraatliku Partei juht, duumasaadik] Vladimir Žirinovski ja Putin muutis selle poliitikaks.

Võib öelda, et Žirinovski oli kui Ristija Johannes, kes tuleb Õnnistegija eel. Ega muidu Putin poleks loobunud oma armastatud punkriüksindusest, et tema matustele minna?

Täiesti õige. Putin hindas Žirinovskit väga. Žirinovski ütles välja kõik selle, mida tema ise ei julgenud öelda – selle, mis kainemõistuslikele venemaalastele poleks pähegi tulnud. Olen sel teemal kirjutanud essee «Так говорил Жириновский. Как фантазии политика привели Россию к фашизму» («Nõnda kõneles Žirinovski. Kuidas poliitiku fantaseerimine viis Venemaa fašismini», The Insider, 12. aprill 2022 – T.K.). Putin üksi seda välja ei mõelnud – varjatud igatsus oli paljude venemaalaste hinges.

Kas president Boriss Jeltsin oli erand? Tema käsitles end justkui rahvusriigi juhina.

Jah, eelkõige oli Jeltsin pragmaatik – ta pürgis võimule. Ta sattus impeeriumi lagunemise aega. Pinnale tõusid poliitikud, kes panustasid lagunemisele: [Ukraina president] Leonid Kravtšuk, [Valgevene Ülemnõukogu esimees] Stanisłaŭ Šuškievič jt. Jeltsin lihtsalt sattus sellesse poliitikute põlvkonda.

Ma ei arva, et tal oli mingi oma tugev antiimperiaalne ideoloogia. Ehkki ilmselt ta polnud halb inimene – tal oli teatud ettekujutus sellest, mis on väärikas ja mis seda pole. Aga ma hoiduksin tegemast temast ägedat antiimperiaalset võitlejat. Ehkki palju asju tegi ta õigesti, aga tal polnud sel hetkel lihtsalt valikut.

Antimperiaalne oli näiteks [tapetud opositsionäär] Boriss Nemtsov. Aga ka paljud liberaalid on panustanud imperiaalsele – nt [reformaator ja riiginõunik] Anatoli Tšubais. Imperiaalne komponent on jäänud ka väga suure osa liberaalse eliidi teadvusesse, sh Putini kriitikute omasse. Kahjuks on imperiaalne teadvus väga kõvasti Vene kultuuri põimitud.

Mida peaks tegema näiteks Eesti, et see impeerium hävineks? Agressiivne impeerium külje all ohustab ju meie olemasolu.

See impeerium peaks Ukrainas katki minema. Ma loodan, et läheb.

Ukraina on Vene impeeriumi jaoks alati olulist rolli mänginud – alates loomisest 17. sajandi keskel. [USA politoloog ja riigitegelane] Zbigniew Brzezinski ütles, et Venemaa saab olla impeerium vaid ühes Ukrainaga – Ukraina kaotus tõmbab Vene impeeriumile kriipsu peale.

Sellega on seletatav kogu Venemaa viimase 10–15 aasta vene eliidi hüsteeria Ukraina küsimuses: Putini avaldused, [endise peaministri ja presidendi] Dmitri Medvedevi avaldused, tele jutusaated, kogu teleproduktsioon. Kõik on selle teenistuses, et tõestada, kui mõttetu on Ukraina riik, et Ukraina pole riik, et ukrainlased pole rahvus. Nad ise usuvad seda tõsimeeli.

Vene imperiaalne teadvus lausa plahvatab Ukraina pärast. Saate aru – Putinile on Ukraina sama, mis juudid olid Hitlerile. Ukraina on Putini juudiküsimus, millele ta tahab Endlösung'it (lõplikku lahendust – T. K.).

Kahtlemata on inimese koonduslaagris gaasitamisest soodsam teha nägu, et teda pole olemas, pole kunagi olnudki?

Jah – pole sellist rahvust!

Mida Eesti peaks tegema? Relvastuma, tugevdama NATO kohalolu. Eesti pole muidugi Ukraina, aga näete, kuidas Ukraina suudab hästi vastu panna. Eestigi suudab koos NATO liitlastega.

Mingil juhul ei tohi minna agressori lepitamisele – à la «peaasi on Venemaad mitte ärritada». Läänes, näiteks Saksamaal on see tavaline: pole vaja Putinit ärritada – las ta võtab osa Ukrainast ja rahuneb. Putin ei rahune eal! Putin ei taandu kunagi! Putin tahab maailma muuta, et Venemaast saaks taas juhtiv maailmariik. Ja sinna jõuab territoriaalseid ambitsioone rahuldades.

Venemaal on valmisolek surra väga kõrge. Inimesed mängivad saatuse ja eluga. Pole aukartust elu ees.

Veelkord: tuleb toetada Ukraina võitlust, sest seal otsustatakse – ma ei pelga seda välja öelda – lääne tsivilisatsiooni saatus. Kogu maailma saatus otsustatakse praegu Ukrainas. Kui anda Ukraina Putinile, on see nagu Hitleriga 1938. ja 1939. aastal: anti Austria ja Sudeedid, hiljem Tšehhoslovakkia ja Poola, seejärel kõik ülejäänu! Agressorile ei tohi loovutada jalatäitki maad.

Normaalsetel inimestel võib Venemaal praegu ikka äärmiselt vastik olla.

On raske, jah. Eelkõige selle tõttu ma lahkusingi – lahkusin moraalse katastroofi tõttu. Mitte isegi ohu pärast enda julgeolekule, ehkki minu kui režiimi kriitiku jaoks oli seegi üpris suur. Mul on võimude, sh Putiniga olnud palju konflikte. Juba tosin aastat olen nendega sõnasõjas, sest pole kunagi keelt hammaste taga hoidnud. Kui oleksin Moskvasse jäänud, oleksin igal hommikul uksekella oodanud.

Välisagendi austavat staatust pole teile veel omistatud?

Ootan seda igal reedel. Vahest pole lihtsalt minu järjekord veel saabunud.

Sellesse võib ju suhtuda nagu ordenisse?

Ausalt öeldes ma ei pööra sellele tähelepanu, ma isegi ei taha sellest rääkida. Mingi totalitaarne diktatuur kuulutas mind rahva vaenlaseks... Selge, et parimad inimesed ja parimad meediaväljaanded on praegu välisagentide nimekirjas, aga ma ei taha sellest isegi mõelda. Kuulutatakse mind näiteks Iraanis islamirevolutsiooni vaenlaseks – mul pole sellest sooja ega külma.

Venemaal oleks mul praegu väga raske olla, sest elu jätkub, nagu midagi poleks juhtunud. Ma ei tea, kuidas võiksin praegu Venemaal elada, töötada, käia poes, sõita jalgrattaga – kui samal ajal, samal päeval ja tunnil leiavad aset sellised julmused Butšas, Irpenis, kui maa pealt pühitakse terve Mariupol. Võimatu!

Ma ei saa end sellest riigist ja nendest kuritegudest lahutada, sest need sooritatakse minu nimel. Lahkusin Venemaalt, et seda väljakannatamatut moraalset konflikti lahendada. Sest kui Venemaal tõemeeli elada, tuleks igal hommikul võtta plakat ja minna tänavale ning teatada, et olen sõja vastu. See kestaks 15 sekundit – esimesel korral saad 15 päeva, järgmisel korral avatakse kriminaalasi ja kolmandal korral istud juba vanglas – see on garanteeritud.

Elada praegu Venemaal ja teada, mis toimub, on moraalselt uskumatult keeruline. Suur osa inimestest seda valikut ei tee, nad lihtsalt sulgesid enda jaoks infosfääri ja nad ei mõtle sõjast – seda justkui polekski. Nagu sakslased elasid Dachau koonduslaagri naabruses. Sünnitasid lapsi… Ei esitanud küsimusi. Dachau elanikud rääkisid: me vaatasime teisele poole, me ei näinud krematooriumi suitsu. Enamik Venemaal vaatab samuti teises suunas. Nad eelistavad telesaadet uskuda või räägivad, et see kõik pole nii üheselt mõistetav.

See on kõige jäledam fraas!

Jah – et tõde on nii siin kui ka seal, et see on sõjaudu, et see on propaganda, et kõik valetavad. Ma mõistan, kuidas nende inimeste mõte töötab, aga ma ei leia sellele moraalset õigustust.

Putinile on Ukraina sama, mis juudid olid Hitlerile. Ukraina on Putini juudiküsimus, millele ta tahab Endlösungit.

Tegelikult on kõik väga ühene, tegelikult on need olukorrad kõik absoluutselt mustvalged, absoluutselt binaarsed. Kui Hitler tungis kallale Nõukogude Liidule, oli nõukogude kodanikule kõik üheselt selge: minu riigile tungiti kallale, mind pommitatakse. Ukrainaga on täpselt sama.

Kuidas peaksime tulevikku vaatama?

Ma pole praegu valmis sellele vastama. Ilmselt mingisugune tulevik on. Oleksime praegu kui Saksamaal ja aasta on 1944. Tahaks loota. Venemaal pole ressursse – nagu oli Hitleril ja Stalinil 1939. aastal.

Venemaa armeed peeti maailmas paremuselt teiseks, aga sõda Ukrainas näitab, et kuningas on alasti.

Jah – koloss savijalgadel.

Öeldakse, et Vene sõjamasina päästaks vaid mobilisatsioon.

Moskvas ja Peterburis, teistes suurtes linnades ei püütagi sundi kasutada. Sõdureid võetakse väikestest ja keskmistest linnadest, võetakse palgaarmeesse. Raha on praegu palju, sest naftaraha voolab jõgedena: miljard dollarit päevas – vaatamata kõigile sanktsioonidele. Sanktsioonid on üldse nagu lumme...

Isegi palgasõdureid jätkub – pakud inimesele 100 000 rubla kuus ja ta jookseb tapma ja surema. Venemaal on valmisolek surra väga kõrge. Inimesed mängivad saatuse ja eluga. Pole aukartust elu ees. Siit ka vägivallakultuur, siit ka surmakultuur. Seda oli juba koroona ajal näha ning on näha praegu, sõja ajal. Inimesed on valmis surema, laipu vastu võtma, lähedasi, klassikaaslasi, naabreid matma – see on norm, see on osa Vene normaalsusest.

Inimesi jätkub ja inimeste puudus Putinit ei peata. Ta võib veel väga kaua verd valada. Aga hiljem – ei tea. Esimest korda pole mul ettekujutust Venemaa tulevikust. Võin välja käia stsenaariume: võib-olla tuleb veel hullem diktatuur, võib-olla tuleb riigi lagunemine, osaline lagunemine. Liberaalne stsenaarium on väga vähetõenäoline.

Sergei Medvedev

  • Sündinud 1966. aastal Moskvas.
  • Politoloog, ajakirjanik ja kirjanik.
  • Osales tänavu Lennart Meri konverentsil Tallinnas.
  • Alates 1993. aastast töötas välismaal: Saksamaal Marshalli julgeoleku-uuringute keskuses, Soomes Helsingi rahvusvaheliste suhete instituudis, Saksamaal Ebenhauseni teaduse ja poliitika fondis, Itaalias Rooma rahvusvaheliste suhete instituudis.
  • 2004. aastal naasis Venemaale Moskva majanduskõrgkooli professoriks.
  • On teinud kaastööd telekanalitele Kultura, Dožd ja Nastojaštšeje Vremja, raadiojaamadele Finam FM/Stolitsa FM ja Svaboda, ajakirjale Forbes, ajalehele Vedomosti ning veebiväljaandele SLON/Republic
  • Tema 2018. aastal välja antud raamat «Парк Крымского периода. Хроники третьего срока» tõlgiti kaheksasse keelde, ingliskeelne versioon «The Return of the Russian Leviathan» pälvis 2020. aastal Puškini auhinna.
Allikas: Wikipedia
Märksõnad
Tagasi üles