R, 9.12.2022

Jaak Madison ⟩ Kelle keha ja kelle otsus – väärarvamustest abordivaidluses

Jaak Madison
, Euroopa Parlamendi liige (EKRE)
Kelle keha ja kelle otsus – väärarvamustest abordivaidluses
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 11
Loote õiguste kaitsjad kallistavad Washingtonis ülemkohtu hoone ees 24. juunil, kui kohus tühistas abordi tegemise konstitutsiooniliseks põhiõiguseks seadustanud otsuse, mis oli jõus alates 1973. aastast.
Loote õiguste kaitsjad kallistavad Washingtonis ülemkohtu hoone ees 24. juunil, kui kohus tühistas abordi tegemise konstitutsiooniliseks põhiõiguseks seadustanud otsuse, mis oli jõus alates 1973. aastast. Foto: Mandel Ngan
  • USA ülemkohus ei kaotanud õigust aborti teha
  • Raseduse katkestamine ei ole universaalne inimõigus
  • Kas hoolimatul naisel on suurem õigus abordile kui lootel elule?

Ajakirjanik Kerttu Kirjanen on avaldanud arvamusloo «Minu keha, minu otsus. Või kas enam on?» kirgi kütval teemal, milleks on abordiõigus. Erinevaid seisukohti on alati põnev lugeda, samas faktide suhtes tuleks olla täpne, kirjutab Euroopa Parlamendi saadik Jaak Madison (EKRE).

Esiteks väidab loo autor, et «jaanipäeval kaotas USA ülemkohus õiguse aborti teha, mistõttu keelustatakse enam kui pooltes osariikides abordid.» Ei, USA ülemkohus ei kaotanud õigust teha aborti. USA ülemkohus leidis, et abordiõigus ei ole põhiseaduslik õigus USA konstitutsiooni järgi ning seetõttu on õigus seda küsimust reguleerida osariikide tasandil. Igal osariigil on oma demokraatlikult valitud seadusandlikud kogud ja neil on USA ülemkohtu otsuse järgi õigus reguleerida seda küsimust. Täpselt nagu on õigus igal riigil Euroopa Liidus reguleerida abordiküsimust – Maltal ja Poolas on see väga konservatiivne, samal ajal teistes riikides üpris liberaalne. 

USA ülemkohus ei kaotanud õigust teha aborti. USA ülemkohus leidis, et abordiõigus ei ole põhiseaduslik õigus USA konstitutsiooni järgi.

Teiseks toob loo autor välja erinevaid põhjuseid, millistel juhtudel võiks naine soovida teha aborti. Tsiteerides autorit: «Näiteks naine võib soovida aborti, kui lootel esineb väärareng. Samuti võib rasedus ohustada naise tervist. Aborti võib soovida naine, kes teab, et on vägivaldses suhtes või kel pole majanduslikult võimalik last üleval pidada. Ning mõnikord võib naine lihtsalt last mitte soovida.»

Sellise argumentatsiooniga üritab ajakirjanik jätta eksitavat muljet, nagu oleks peamisteks põhjusteks lapse väärareng, vägivaldne suhe kodus või lihtsalt vaesus ning lõpuks vaid mõnikord lihtsalt ei soovi last saada. Kuigi ei ole võimalik täpselt kõikidel juhtudel kindlaks teha põhjust, on uuringute põhjal järeldatud, et sageli on põhjuseks väga lihtne asjaolu – mõtlematu seksuaalkäitumine. Seda on hästi kajastanud küll 10 aastat vana artikkel Postimehes, kuid ei ole olnud uuemaid uuringuid, mis lükkaks need väited ümber. Kuid selle põhjuse eemaldamiseks on olemas üks väga toimiv lahendus – kasutada kaitsevahendeid.

Kuid siit edasi läheb ajakirjanik Kirjanen muidugi eriliselt rappa, kui hakkab määratlema inimõiguseid. Tsiteerime: «Abort on ja peab jääma inimõiguseks!» Ma saan inimlikult aru, et teema on emotsionaalne ning see tekitab soovi ümber defineerida enda soovi järgi väga kindlaid termineid, kuid ajakirjanik, isegi naisajakirjanik, võiks siiski end talitseda.

Universaalseks inimõiguseks ei ole õigus ükskõik millisel põhjusel ja millises rasedusperioodil katkestada rasedust.

Inimõiguseid on üritanud filosoofid juba antiikajast määratleda ning selle üle on palju mõtiskletud. Kuid tänasel päeval on inimõiguste üldiseks rahvusvaheliseks aluseks inimõiguste ülddeklaratsioon. Lugedes võib ka kõige suurem naisõiguslane avastada, et universaalseks inimõiguseks ei olegi õigus ükskõik millisel põhjusel ja millises rasedusperioodil katkestada rasedust. Samas ütleb inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 3, et «Igaühel on õigus elada, olla vaba ja tunda end turvaliselt.» Kas lapsel, kes on emaüsas, ei ole seda õigust? Kas juhul, kui naine on olnud lihtsalt hoolimatu kaitsevahendite kasutamisel, on suurem õigus abordile kui lapsel elule? Lihtsalt filosoofiline küsimus.

Kuid konservatiivina hindan ma kõrgelt õigust igaühe arvamus- ja mõttevabadusele, mida muide rõhutab seesamune inimõiguste ülddeklaratsioon artiklis 19: «Igaühel on arvamuse- ja sõnavabadus; see õigus kätkeb vabadust sekkumiseta oma veendumustest kinni pidada ja vabadust informatsiooni ja ideid otsida, saada ja levitada igasuguste abinõudega ja riigipiiridest sõltumata.»

Edasi arendas ajakirjanik väga tüüpilist väidet: «Samuti on aborti sooviv naine ainuke, kellel peaks selle üle sõnaõigus olema. Miks? Sest see on tema keha.» Kuid sealt edasi väidab, et «kogu vastutus ei peaks ja ei tohiks lasuda vaid naiste õlul. On väga ohtlik mitte teadvustada meeste rolli sellistes olukordades».

Esiteks kehast. Oma keha on loomulikult autonoomne ja igaühel on õigus oma kehaga, mida hing soovib. Kuid probleem tekib siis, kui me räägime ühest väikesest kehast teises kehas ja see väikene keha on üldse tekkinud kolmanda keha osalusel. Seega me räägime kokkuvõttes kolmest seotud kehast. Seega, kas on õigus rääkida absoluutsest õigusest oma kehale, kui on tekkinud teine keha ning seda mitte Pühast Vaimust? Kuid kui rõhutada, et vastutus ei peaks olema vaid naiste õlul, millega ma olen täiesti nõus, siis millisel alusel on õigus ainult üksinda otsustada teise keha õiguse üle tema elule? Tahaks nagu saada täielikku õigust otsustada elu ja surma üle, kuid samas tahaks panna ikkagi sobivuse korral ka see meesolend vastutama? 

Kas juhul, kui naine on olnud lihtsalt hoolimatu kaitsevahendite kasutamisel, on suurem õigus abordile kui lapsel elule? Lihtsalt filosoofiline küsimus.

Olgu öeldud, et üks kõige madalamaid ühiskonnakihte on mehed, kes ei võta vastutust oma järglaste eest ning jätavad emad koos lastega ilma igasuguse hoole ja abita. See on tõsine probleem ja sellega tuleb tegeleda. Kuid mehel, kes on rasedaks teinud naise, ei ole õigust öelda, et katkesta rasedus, kuna ma tegelikult ei taha vastutada oma tegevuse eest. Kuid samal ajal vastutab ta igakuiste alimentidega, sest naine ütleb: «Ise magasid minuga ja tegid lapse, nüüd vastuta!» Seega loo moraal: kui teed, siis vastuta, mitte ära poe «minu keha, minu otsus» taha või et «las naine üksinda kantseldab last». Ole sa naine või mees.

P.S Mina isiklikult ei toeta täielikku abordikeeldu. Kuid ma ei näe ühtegi põhjust, miks peab aborti maksma osaliselt kinni maksumaksja rahast, kui tegemist ei ole vägistamisjuhtumiga või ohuga ema või lapse elule. Nagu eelpool sai toodud välja, siis sellised juhtumid on väga harvad. Kuid kui olid vastutustundetu oma vahekordadega ja soovid teha aborti, siis tasu ise. Ajal, kui me korjame sente kampaaniatega, et ravida vähihaigeid või kui üksikema toetus ongi vaid 19.18 eurot, nagu ka prl Kirjanen õigesti märkis, ei peaks riigi ülesanne olema kinni maksta mugavusaborte inimese enda hoolimatuse tagajärjel.

Märksõnad
Tagasi üles