Konkurentsi puudumine ja nõrk järelevalve soodustab raiskamist

Teedevõrk pole pelgalt üks osa riigi taristust – teede olemasolust, nende seisust ja hooldusest sõltub paljuski elukvaliteet, tihtipeale elu võimalikkus üldse. Igaüks meist on iga päev kuhugi teel. Seetõttu on ka kõik teedega seonduv alati rohkesti emotsioone tekitav teema: olgu aruteluaineks mõne suure riigimaantee (nt Tallinna-Tartu, Via Baltica jne) ehitus, uute liiklussõlmede rajamine või teede korrashoid laiemalt, mis kerkib päevakorda ilmaolude või traagiliste tagajärgedega avariide puhul.

Ka riigikontrolli värske teehooldetöid ja nende üle järelevalvet kajastava aruande puhul on oht jääda tunnete tasandile. Raporti lehekülgedel näevad inimesed fotosid tuttavatelt teedelt, loevad mitmesuguseid andmeid tuttavate paikade kohta. Kuid üksiknäidetesse ei tohiks takerduda, nagu emotsioonidessegi. Sest tegelikult osutab riigikontroll ju konkreetsetele probleemidele, mille lahendamist tuleks avalikkusel järjekindlalt nõuda.

Aruandest joonistub välja suurim häda: konkurentsi nõrkus või isegi selle puudumine valdkonnas, mis samas on viimasel kümnendil liikunud erakätesse. See on lubamatu, kuid ei peaks samas olema ületamatu kitsaskoht. 50 miljonit eurot, mis laias laastus riigimaanteede hooldamiseks aastas eraldatakse, peaks olema piisavalt mõjukas summa, et ettevõtjates huvi äratada. Pealegi pole see paigal seisnud, vaid on alates 2003. aastast kasvanud kolm korda, samal ajal kui hooldusnõuded pole muutunud.

Mis siis konkurentsi teket pärsib? Kas nii-öelda oma poiste kokkumäng või mõni veel ulatuslikum skeem? Riigikontrolli aruannet lugedes jääb paraku mulje, et pakkujate vähesus hangetel on sageli piltlikult öeldes tingitud olukorrast, kus aukude lappimiseks nõutakse kollase käepidemega labidat, kuid selline ongi vaid Antsul, kes loomulikult kvalifitseerubki. Järelevalve ajal on aga mõttekam Antsule õlale patsutada ja tunnistada olukord paremaks, kui see tegelikult on.

Õieti valitseb järelevalve osas segadus ka õiguslikul tasandil – samal ajal kui maanteeametil on omad hädad, pole politseil võimalike sanktsioonide rakendamiseks tee seisundinõuete hindamise pädevust ega kvalifikatsiooni.

Auditeeritud tunnistavad riigikontrollile antud vastustes, et probleeme on. Kuid sama kõlas ka suuresti sarnaseid järeldusi teinud 2006. aasta aruande järel. Nüüd peakski olema arutelu koht, kuidas neid välja juurida, parandada olukorda nii, et teatud aastate järel uue aruande juures ei tuleks jälle käsi laiutada.