R, 9.12.2022

Lea Danilson-Järg ⟩ Peretoetuste vastu minnakse anekdootlike argumentidega

Lea Danilson-Järg
, Fookuse rahvastikupoliitika toimetaja
Peretoetuste vastu minnakse anekdootlike argumentidega
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 4
Fookuse rahvastikupoliitika toimetaja Lea Danilson-Järg.
Fookuse rahvastikupoliitika toimetaja Lea Danilson-Järg. Foto: Eero Vabamägi
  • Ühiskonnas on ka neid, kelle arvates peab pere ise toime tulema oma laste kasvatamisega
  • Lastetoetuste tõusu vastased argumendid tuginevad sageli stereotüüpidele ja valeinfole
  • Lastega perede enda hääl on debatis suuresti esindamata

Laste teema on isiklik ja emotsionaalne. Ilmselt just seetõttu on ka muidu targad inimesed hakanud selles debatis esinema sageli fakte eiravate, müütidel ja stereotüüpidel põhinevate argumentidega, kirjutab Fookuse rahvastikupoliitika toimetaja Lea Danilson-Järg.

Viimase aja üheks olulisemaks poliitilise debati teemaks on kujunenud laste- ja peretoetuste suurendamine ning on selgunud, et inimeste vaated võivad ka selles küsimuses olla diametraalselt erinevad. Küsimustele, kas üldse ja kellele on lapsi vaja ning kuidas peaks neid ülal pidama, ei vasta kõik sugugi ühtviisi. Hiljuti läbiviidud arvamusküsitlusest selgus näiteks, et kuigi enamiku arvates peaks ühiskond kindlustama lastega peredele minimaalse või keskmise toimetuleku, leiab siiski ligi veerand inimestest, et iga pere peab ise toime tulema oma laste kasvatamisega.

Selline mina-keskne, iseendale lootev mõtteviis on Tartu Ülikooli teadlaste poolt hiljuti ära märgitud ühena kolmest laste heaolu tulevikku kujundavast suundumusest. Seega on tegu olulise küsimusega, mis kindlasti mõjutab ühiskonnas toimuvat ning vajab kahtlemata ka suuremat tähelepanu. Millised tendentsid veel Eesti laste heaolu tulevikku mõjutavad, saab lugeda intervjuust Dagmar Kutsariga tänastelt Fookuse külgedelt.

Lisaks on debatist jäänud mulje, et inimeste arvamus ja argumendid on sageli mõjutatud ka nende isikliku pereelu kogemusest (millel on kindlasti seos ka maailmavaateliste hoiakutega). Näiteks äsja lõhki läinud valitsuse naisministritel oli keskmiselt üks laps – pole siis imekspandav, kui lasterikaste perede olukord ja probleemid neile kaugeks jäävad. Sama probleem on tegelikult ka ühiskonnas laiemalt. On ju kolme ja enama lapsega pered vähemuses, olgugi et kasvatavad ligi poole rahva järelkasvust.

Mastaabisäästu pole

Lasteteema on isiklik ja emotsionaalne. Ilmselt just seetõttu on ka muidu targad inimesed hakanud selles debatis esinema sageli fakte eiravate, müütidel ja stereotüüpidel põhinevate argumentidega. Näiteks kirjutas Külli Taro ERRis, et lastrikka pere suurem toetamine pole põhjendatud, sest iga järgneva lapse kulud on mastaabisäästu tõttu väiksemad.

Kui juba majanduslik termin kasutusse toodi, siis kujutagem ette olukorda, et tootmisliini maksimaalne võimsus on x ühikut. Kui tehase omanikul tekiks soov toota x+10 ühikut, tuleks tal investeerida täiendavasse liini, kuid see muudaks toote ühiku hinna väga palju kallimaks. Investeering tasuks ära vaid juhul, kui uus liin hakkaks tööle täisvõimsusel ning tooted õnnestuks ka maha müüa. Kui see pole võimalik, jätaks raha lugeda mõistev omanik investeeringu tegemata, jäädes senise tootmismahu juurde.

Äsja lõhki läinud valitsuse naisministritel oli keskmiselt üks laps – pole siis imekspandav, kui lasterikaste perede olukord ja probleemid neile kaugeks jäävad.

Perekond pole muidugi tehas. Lastesse tehtud investeering ei tasu vanematele üldjuhul niikuinii majanduslikult ära (küll aga emotsionaalselt), veelgi enam aga juhul, kui perelisa tõttu tuleb osta n-ö uus liin – suurem eluase ja auto ning pühendada töö kõrvalt või selle asemel rohkem aega laste kasvatamisele. Küll aga on selline vanemate tehtud investeering majanduslikult väga kasulik riigile ja ühiskonnale, sest lisandub maksumaksjaid ja töötegijaid. Samale järeldusele jõuavad eilses Postimehes ilmunud artiklis «Kas raha paneb sünnitama?» Raul Eamets ja Kristjan Järvan. Riik peaks seega olema väga huvitatud, et pered otsustaksid rohkem lapsi kasvatada. Lastega seotud kulude kompenseerimine ja suuremate perede täiendav toetamine ühiskonna poolt aitavad sellele kindlasti kaasa. Eesti enda kogemus lasterikka pere toetusega, mis loodi 2017. aastal, kinnitab seda, kuigi meedias levib sageli ka vastupidist infot ning ühe meediaväljaande faktikontrollgi on tõe väljaselgitamises põrunud.

Toetus ja töötamine sobivad kokku

Laste- ja peretoetuste tõusu vastu on öeldud ka, et siis loobuksid lasterikka pere vanemad töötamisest, nimed jätan siinkohal nimetamata. Samas on teada, et lapsetoetus ei sõltu töötamisest ega muust saadud tulust nagu vajaduspõhised toetused. Seega annavad palk ja toetus koos alati suurema sissetuleku ning igal juhul on kasulikum töötamist jätkata. Ka 300-eurose lasterikka pere toetuse loomisel hirmutati sääraste argumentidega, kuid midagi sellist pole juhtunud. Pealegi, kui kavandatav kolmelapselise pere toetus nelja peale ära jagada, teeb see inimese kohta 250 eurot, mis on sarnane toimetulekutoetusega tagatava elustandardiga. Tööst loobumine vaesuspiiril virelemiseks on seega praegugi võimalik, aga mitte kuigi ahvatlev valik.

Anekdootlikke argumente on olnud tegelikult nii palju, et ühes artiklis kõigist kirjutada polegi võimalik. Näiteks oleme veel kuulnud, et kui peres on palju lapsi, siis naised ei saa tegeleda eneseteostusega, nagu laste kasvatamine ei saaks olla eneseteostus ja nagu meil poleks toetavaid teenuseid, mis võimaldavad mõlemat. Või et kui naisel on palju lapsi, siis kindlasti ollakse madala haridusega ja allasurutud, samas näitab statistika, et kolmanda lapse saamine on kasvanud kõrgharidusega naiste hulgas. Või et suure pere lapsed võiksid suvel tööl käia (sel ajal kui väiksema pere lapsed suve naudivad?). Ja lõpuks polevat vaja ka nii palju lapsi saada, kui raha pole (nagu meil praegu lapsi üleliia oleks).

Lapsevanemate arvamus on esindamata

Peretoetuste debatis on kuidagi juhtunud ka nii, et lastega perede esindusorganisatsioonidele pole meedias pea üldse sõna pakutud. Raske on ette kujutada, et mõnda muud ühiskonnarühma, näiteks LGBT kogukonda puudutava muudatuse puhul, jäetaks nende käest arvamus küsimata. Eesti Lasterikaste Perede Liidu kommentaari pole ma praegu aga mitte üheski meediakanalis veel kohanud, ikka saavad sõna juhuslikud või siis ka ette teada hoiakutega lapsevanemad.

Õigupoolest on probleemiks seegi, et peale lasterikaste perede organisatsiooni, kelle liikmeks olevates peredes kasvab üle 12 000 lapse, polegi Eestis ühtegi võrreldava kandepinnaga lastega perede organisatsiooni. On olemas küll ka Eesti Lastevanemate Liit, kuid selle liikmeskond on väike ja fookus suunatud pigem haridusküsimustele. Lastekaitse liit paistab olevat pigem riigi käepikendus, mille kaudu projekte ellu viiakse ja teenuseid pakutakse – liidu liikmed on juriidilised isikud, kel väga väike liikmeskond. Nii võibki iga soovija ise mikrofoni haarata, eksperdiks hakata ning kõigi lapsevanemate nimel sõna võtta. Pole siis imestada, et lastega perede elu kergendamiseks mõeldud toetuste tõusu kujutatakse jubeda «laste ostmise plaanina» ning lasterikkad või kodused emad tembeldatakse hariduse ja eneseteostusvõimaluseta heidikuteks.

Eesti Lasterikaste Perede Liidu kommentaari pole ma praegu aga mitte üheski meediakanalis veel kohanud, ikka saavad sõna juhuslikud või siis ka ette teada hoiakutega lapsevanemad.

Mis oleks lahendus, kuidas lapsevanemate enamuse hääl paremini avalikkuse ette tuua? Üks võimalus on loota, et ajakirjanikud siiski leiavad üles tee lasterikaste perede liidu ukse taha ning hakkavad nendega suhtlema sama loomulikult nagu paljude teiste organisatsioonidega, alustades tööandjatest ja lõpetades keskkonnakaitsjatega. Võib ju ka loota, et lapsevanemad võtavad kätte, organiseeruvad veelgi enam ja hakkavad aktiivselt enda ning oma laste huvide eest seisma. Samas on ilma riigipoolse rahastuseta selleks pere kõrvalt raske võimalusi leida ning teisalt, kui mängu tuleb riigi rahastus, võib asi ka poliitiliseks pöörduda.

Veel üks võimalus on kasutada rohkem arvamusküsitlusi lastega perede ootuste ja vajaduste välja selgitamiseks. Pere Sihtkapital, mis koondab nii organisatsioone kui ka teadlasi, on seda juba mitmel korral teinud. Äsja uuritigi suhtumist laste- ja peretoetuste suurendamise eelnõusse ning nagu selgus, on enamik Eesti inimestest eelnõu poolt. Demokraatlikule riigile kohaselt peaks rahva tahe varem või hiljem seadustesse jõudma ning loodetavasti ei jää seegi kord erandiks.

Märksõnad
Tagasi üles