Dagmar Kutsar ⟩ Eesti laste heaolu tulevikku kujundavad kolm suundumust

Eesti laste heaolu tulevikku iseloomustavad kolm suundumust: ennetus, sekkumine ja enesele lootmine. Foto: Elmo Riig

Riigikogu juures tegutseva Arenguseire Keskuse väljaandes Pikksilm ilmus aasta alguses Tartu Ülikooli teadlaste koostatud artikkel «Laste heaolu tulevik». Artiklis antakse ülevaade lastega perede üldisest olukorrast Eestis ning pakutakse välja peresuhete kolm võimalikku arengusuundumust ühiskonna kestlikkuse ja sidususe kontekstis. Dagmar Kutsar, üks autoritest, tutvustab laste ja peredega seotud trende ka Postimehe Fookuse lugejatele.

Toote Eesti ühiskonna ja peremudelite edasise arengu kohta kolm trendi: perekond kui hästi toimiv võrgustik, laste ja perede terapiseerimine ja mina-kultuuri väärtustav rahvaarvult kahanev ühiskond. Kui lühidalt kokku võtta, siis esimene tundus olevat selline olukord, kus lapsevanemad tulevad kenasti toime, sest neil on head elulised ja vanemlikud oskused, hea tugivõrgustik ning toimub kogukondlik koostöö, lisaks muidugi ka head riigipoolsed teenused. Teine, terapiseeriv mudel põhineb peamiselt riigi reageerival käitumisel, kui peres on juba probleemid tekkinud. Kolmas, minakeskne maailm tundus olevat niisugune, kus lastele väga kohta ei ole ja neid sünnib vähe. Kas ma sain õigesti aru, mida olete nende mudelitega silmas pidanud?

Tegelikult võivad ka seal kolmandas suundumuses lapsed olla, aga teatud mõttes pole nad prioriteet. See kehtib nii naiste kui meeste kohta. Kui ikkagi töö ja karjäär on inimese jaoks väga olulised, siis ta võib esialgu lükata lapsesaamist edasi. Tal ei pruugi olla ka aega n-ö partnerluseks, isegi kui mingil ajal võib tahta endale last. Ta võib muidugi ka saada lapse ja võib olla ka mitmeid partnerlusi, aga ta sünnitab just nii palju lapsi, kui palju ta ise suudab üles kasvatada. Mina-kultuur ei ole sugugi lastetu, pigem selline iseendale lootev kultuur.