RAHVASTIK ⟩ Lea Danilson-Järg: kriisivalmiduses tuleb loota vaid naistele?

Fookuse Rahvastikupoliitika toimetaja Lea Danilson-Järg. FOTO: Mihkel Maripuu Foto: Mihkel Maripuu

• Laiapindse riigikaitse plaanid ja kaitsekulutuste kindel tase pole taganud elanikkonnakaitset
• Riik loodab, et igaüks valmistub kriisiks iseseisvalt, kuid puudub eesmärgistatud teavitustegevus
• Probleemide lahendamiseks tuleks esmalt selgelt määratleda vastutus elanikkonnakaitse eest

Täna ei tohiks enam kellelgi kahtlust olla, et sõjaoht pole Euroopast kuhugi kadunud. Me lihtsalt otsustasime turvalist elu nautides seda varem mitte märgata, kirjutab toimetaja Lea Danilson-Järg.

Viimastel nädalatel on meedias sageli juttu olnud elanikkonnakaitse olukorrast Eestis. Ukrainale kallaletungi jahmatus on tasapisi mööda saamas ning järjest enam jõutakse mõelda ka sellele, kuidas meie ise sarnases olukorras hakkama saaksime.

Paraku on selgunud, et Eesti ettevalmistus sõjaajaks pole kiita – ohuteavituse süsteem puudub, varjumiskohti pole planeeritud ega märgistatud, varude seis on kahtlane. Pea ainsaks töötavaks abivahendiks on Naiskodukaitse poolt vabatahtlike abil loodud äpp «Ole valmis!», mis aitab kasutajal kriisivarusid planeerida, pakub juhtnööre erinevateks ohuolukordadeks ning koondab olulisi telefoninumbreid. Paistab, et kriisiks valmistumises saabki loota vaid naistele.

Kahtlus, et suuremateks kriisideks, rääkimata sõjalistest kriisidest, pole Eestil korralikku plaani ega ettevalmistust, on mind isiklikult painanud juba aastaid. Kaitsekulutuste kahe protsendi mantra seda muret mingil määral vaigistas ning lasi loota, et ehk on targad inimesed kusagil salajastes laiapindse riigikaitse plaanides kõik siiski läbi mõelnud ja lahendused ette valmistanud. Kahtluseuss näris ikkagi, sest ka hästi varjatud plaanist peaks kodaniku silmale midagi ometi näha olema, aga ei olnud. Ka poliitilised prioriteedid ei tundunud kuigivõrd muretsevat Eesti iseseisva hakkamasaamise pärast kriisoludes, kui vaadata kasvõi vähest panustamist regionaalarengusse või päästesüsteemi pidevat alarahastatust.

Oma majapidamist korraldades olen seetõttu pidevalt mõelnud sellele, et mitte jääda ainusõltuvusse kaasaegsetest mugavustest vaid tulla toime ka oludes, mille kohta tean oma vanemate ja vanavanemate elukogemusest. Imestades kuulen nüüd, et inimeste isiklik valmistumine kriisideks ongi olnud riigipoolse elanikkonnakaitse tuum. Paraku pole sellist sõnumit pea üldse kuulda olnud. Võin ju rõõmustada, et intuitiivselt liikusin õiges suunas, aga kahjuks on sellest vähe kasu, kui enamus inimestest pole seda teinud. Kriisi korral oleme kõik samas jamas, nii et oma paja nurgas pole kellelgi võimalik oluliselt rammusamat suppi keeta.

Miks oleme elanikkonnakaitses tänasesse õnnetusse olukorda jõudnud, sellest kirjutab tänases Postimehe Fookuses Sisekaitseakadeemia kriisireguleerimise ja tuleohutuse õppetooli lektor Jaan Tross. Selgub, et nagu ikka, olid kavatsused head, aga välja kukkus teisiti. Nõukogudeaegse tsiviilkaitse süsteemi asemele sooviti luua universaalne elanikkonnakaitse süsteem, mis kataks kõikvõimalikud ohud. Plaani sekkus reaalne elu - selgus, et kõigega tegelemiseks ressursse pole ja keskenduda tuleb ohtudele, mis hetkel aktuaalsemad. Konventsionaalse sõja oht nende hulka paraku ei kuulunud. Seejuures pole tänaseni selge, kes üldse vastutab sõjaolukorras üleriigilise elanikkonnakaitse eest, mis ongi ehk probleemide juurpõhjuseks.

Oma majapidamist korraldades olen pidevalt mõelnud sellele, et mitte jääda ainusõltuvusse kaasaegsetest mugavustest, vaid tulla toime ka oludes, mille kohta tean oma vanemate ja vanavanemate elukogemusest.

Ilmselt tuleb õnne tänada, et vaatamata sõjaohu tunde kadumisele riigikaitse valdkonnas püssi siiski põõsasse ei visatud. Mis seisus Eesti täna oleks, kui unarusse oleks jäänud ka näiteks relvade hankimine või ajateenistus, sest keegi ju ei ründa? Mõnedes riikides on ka nii läinud. Kui hästi meenutada, oli teatud märke ja nurinat «mõttetult» suurte kaitsekulutuste üle Eestiski. Täna ei tohiks enam kellelgi kahtlust olla, et sõjaoht pole Euroopast kuhugi kadunud. Me lihtsalt otsustasime turvalist elu nautides seda varem mitte märgata. Elanikkonnakaitse ettevalmistamisel kaotatud aeg tuleb nüüd seda kiiremini tasa teha.