Pagulaste keeleõppe kolm stsenaariumi

Ukraina põgenike lapsed peavad nagu kõik Eesti lapsed hariduse saama. Foto: P M

Ukraina sõjapõgenike keelevaliku küsimuse lasteaias ja koolis saab lahendada ainult meie enda hariduskorralduse ja -seadustiku võtmes. Eesti territooriumil tagab riik ja kohalik omavalitsus võimaluse omandada eestikeelne haridus kõigil haridustasemetel – lasteaiast ülikoolini. Kuna me ei tea, kui ajutine või püsiv on põgenike siiajäämine, siis peame tegema pika vaatega otsuseid.

Soovides, et Ukraina laste tulevasel õpiteel ei oleks hariduslikke tupikteid, palgavaesust ega teisi sotsiaal-majanduslikke lõkse, on ainus võimalus leida stsenaarium, mis loob tegeliku juurdepääsu valikutele. See on keel, milles antakse haridust ja mis on sild töömaailma ja edasiseks karjääriteeks.

Eestis on võimalik mitte korrata vigu, mis muus maailmas varem tehtud. Kui 1960. aastatel võttis Saksamaa vastu suure hulga Türgi võõrtöölisi, siis jäeti see kogukond üksi – pigem lubati kaasatulnud peredel jääda omakeelsesse enklaavi, sealhulgas lastel õppida türgi keeles. Vaid kümnendiga sai selgeks, et see on suur viga – vanemad olid töösuhete kaudu ühiskonda lõimumas, aga lapsed sellest eemal hoitud. Kiiresti hakati vigu parandama ja neid saksakeelsesse kooli integreerima ühe põlvkonna võrra liiga hilja.