Liisa Pakosta: lasteaedu kujundavad hoiakud

Liisa Pakosta. Foto: Toomas Huik

Liisa Pakosta (IRL) kirjutab, et lasteaiale hinnanguid andes peaksid lapsevanemad eelkõige oma last jälgima. Ent tõsi on ka see, et alushariduse andmist saab ja ilmselt tulebki seadusega täpsemalt reguleerida.

Lugu, mis rääkis laste piinlemisest lasteaedades, pani valutama iga lapsevanema südame. Kes saakski jääda rahulikuks endise lasteaiatöötaja jutu peale, et lapsed nutvat ja kannatavat tegelikult päev otsa ning saavat «iga päev psüühilisi ja füüsilisi traumasid»?

Mida saaks lapsevanem teha ja peaks tegema, et hiljem võiks enesele öelda: tegin oma lapse arengu ja tervise heaks kõik, mis suutsin. Ja mida peaks tegema riik, kellele peaaegu kõik lasteaiateemalised kirjutised on suunatud?

Alustuseks tuleb arvestada, et esimesed appikarjed on kirjutatud lastehoiuteenuse pakkujate poolt ja need demonstreerivad suuresti tsunftisiseseid vaidlusi. Iseasi muidugi, kas need peaks käima teiste tegijate halvustamise kaudu.

Samuti pole olemas mitte ühtegi pikemaajalisemat uuringut, mis tõendaks, et alates 18. elukuust mõjuks lasteaed laste arengule kuidagi kahjulikult. 2009. aastal koondas Rootsi sotsiaalministeerium enam kui 60 rahvusvahelise uuringu tulemused ja jõudis just sellise kokkuvõtteni. Sama tulemuse andis ka USA NICHD (laste tervise ja arengu uurimise instituut) pikaajaline uuring.

Puuduvad ka pikaajalised uuringud, mis veenvalt tõendaksid, et lasteaed on lapsele kuidagi eriliselt kasulik – välja arvatud juhtudel, kus kodune kasvatus on mingil põhjusel nõrk.

Sestap tasub lapsevanemal ikka oma sisetunnet, veelgi enam, oma last jälgida ja selle järgi otsuseid langetada. Riik peab tagama lapsele sobiva kasvukeskkonna kõikide perede tarvis, kus lapsevanem soovib tööle minna.

Maailmas pole olnud olukorda, kus ükskõik millise haridussüsteemi headuses valitseks üksmeel. Demokraatlikus riigis pakutakse seetõttu välja erinevaid haridus- ja lapsehoiumudeleid. Ja hea ongi! Tulevik vajab erinevaid inimesi ja ka erinevaid haridusmudeleid, nõnda et igaühele leiduks sobiv.

Pere rahakott seab muidugi mingid piirid. Pikalt kodus olev ema või vaid paari lapsega tegelev hoidja nõuavad nii palju ressurssi, et see on jõukohane vähestele. Tuletagem meelde, et see pole mitte kunagi ajaloos peredele jõukohane olnud, isegi vastupidi – nii palju, kui tänapäeva emad oma pisikestega koos olla saavad, samal ajal tööd rügamata, pole see kunagi varem võimalik olnud. Mis muidugi ei tähenda, et lasteaedade kvaliteedile ja selle parandamisele ei tuleks pidevalt tähelepanu pöörata.

Olen lasteaedadega juba 13 aastat nii lapsevanemana, lastevanemate liidu liikmena kui ka mööda maakondi käiva poliitikuna pidevalt ja väga lähedalt seotud olnud. Söandan kinnitada, et ühe ja sama süsteemi raames on Eesti praktikas lasteaedade olukord väga kirju. Enamasti on see lapse jaoks helge ja toetav, sageli parem kui nii mõneski kodus.

Mitte rahas, vaid väärtushinnangutes on erinevused, ka omavalitsuse rahastamine mängib suurt rolli. See ei sõltu omavalitsuse rikkusest, vaid suhtumisest. Lasteaiakoha toetus omavalitsuseti kõigub suurelt ja see on igapäevases kasvukeskkonnas näha. Kui mõni lasteasutus on kehv, siis on vanematel kõigiti põhjust sekkuda, kaasa aidata, ja kui vaja, pöörduda ka kohaliku omavalitsuse poole. Koolieelne lastehoid ja haridus on täiel määral kohaliku omavalitsuse majandada.

Lasteaias, kus on vanematega hea koostöö, ollakse loomulikul moel ja ilma eriliste loosungiteta tähelepanelikud ka laste soovide suhtes. Omavalitsuses, kus lasteaiad on rahaliselt hästi toetatud, jätkub sama hool ka kooliastmes.

Inimene on kõige olulisem. Õpetajad ja teisedki lastega tegelevad täiskasvanud, nende kallistused ja head sõnad on tähtsaimad. Et neid kallistusi kõikidele pisikestele jaguks, ei saa lapsi ühe täiskasvanu kohta liiga palju olla.

Praeguste seaduste järgi peaks lastega ärkveloleku ajal tegelema kaks täiskasvanut, nõnda et sõimerühmas on kuni seitse last ja aiarühmas kuni kümme last ühe täiskasvanu kohta. Tõsi, halva tahtmise korral võib öelda, et teha saab ka teistsuguseid järeldusi. Aga kes tahab paragrahve omatahtsi väänata, see leiab alati võimaluse, ja just seetõttu on ka plaanis muudatused koolieelse lasteasutuse seaduses, mis seda osa täpsustaksid.

Kui vaadata Euroopat laiemalt, siis aiarühmi ei pea me häbenema, sõimerühmades  on tõesti mujal lapsi täiskasvanu kohta vähem, paljudes riikides algab lastesõim ka varasemast vanusest kui Eestis.

Õpetaja abi roll oli lasteaias sama tööd teinud Jaana Eskori mureartikli (PM 8.02) põhiteemasid. Lapsevanematele teadmiseks, et õpetaja abi tööaeg on erinevalt õpetajast täistööaeg ehk kaheksa tundi päevas, millele lisandub lõunapaus. Õpetaja abi tööülesanded on määratud seadusega: abistada õpetajat laste hoiul ja alushariduse omandamisel.

Seega, kui hirmutava artikli kirjutajal kulus õpetaja abina töötades kõik kaheksa tundi, ka laste lõunauinaku aeg, rühmaruumi põranda pühkimiseks ja nõudepesuks, nõnda et tal «laste jälgimiseks aega ei jäänudki», siis küsiksin, kas ta pesi põrandat iga poole tunni tagant, et ta ühtegi nutvat last lohutama ei jõudnud. Igatahes ei täitnud ta oma seadusega ette nähtud ülesandeid.

On suur hulk lasteaedu, kus töötab professionaalne koristaja, toidulaua katab koka abi, nõud peseb masin (kuhu lapsed ise nõud panevad – töökasvatus!) ning sellest pole raske järeldada, et õpetaja abi töötab aktiivselt kõik kaheksa tundi lastega. Kindlasti vajaksid õpetaja abid rohkem koolitust ja riik peaks jälgima, et sobivad kursused oleks kättesaadavad ka näiteks rakenduskõrghariduse või kutsehariduse baasil.

Eesti põhiseadus ütleb: «Et teha haridus kättesaadavaks, peavad riik ja kohalikud omavalitsused ülal vajalikul arvul õppeasutusi». Lasteaed on õppeasutus, mis on täiel määral kohaliku omavalitsuse ülalpidamisel. Pea kõikidel debattidel tuleb ettepanekuid, et kõik haridusasutused peaksid olema ainult riigi ülalpidamisel – kas on usaldus riigi vastu sedavõrd suurem või loodetakse nii rahastamist ühetaolisemaks saada.

See mõjuks ilmselt hästi Tallinna lastele, aga rööviks raha neilt, kus praegu on hästi. Kas Hiiumaa pooleteiseaastase lapse hoidu peaks ikka Tartust korraldama? Või peaks olema paremini sõnastatud minimaalsed kvaliteedinõuded? Kas üleriigiline palgamiinimum oleks õige, kui praegu on ühel (erialase kõrgharidusega) õpetajal 24 last, teisel (muu haridusega) neli last?

Näiteks Meeksi vald Tartumaal pole kogu taasiseseisvusajal suvatsenud avada ühtki lasteaeda – vallas lapsi on ja tegutseb lausa kaks põhikooli. Maavalitsus teeb muudkui märkusi, aga omavalitsusega ei juhtu midagi, kui ta igale lapsele lasteaiakohta lihtsalt ei taga.

Lasteaiakoha kättesaadavus – õieti selle mittekättesaadavus – ongi üks peamisi murekohti. Seaduse täiendamisele nii nagu Põhjamaades on praegu vastu vaid need omavalitsused, kus lapsi on rohkem kui lasteaiakohti (täienduse kohaselt tuleks munitsipaallasteaia koha puudumisel pakkuda vanemale sama maksumusega eralastehoidu).

Riigi seisukohast vaadates rikutakse praeguse kitsikuse jätkudes aga perede õigust võrdsele kohtlemisele, takistatakse vanemate naasmist tööturule, jäetakse kasutamata võimalused varajaseks sekkumiseks ja sotsialiseerimiseks eriti erivajadustega laste puhul ning vähendatakse perede motivatsiooni lapsi sünnitada.

Teine murede ring puudutab personali – osa palku on ebaõiglaselt väiksed, osal inimestel pole vastavat haridust, uusi inimesi on keeruline leida ja koolitust abiõpetajatele pole. Metoodilisi materjale on, aga vähe, eriti «uue aja» valdkondades, nagu internetiajastu alusharidus, lõhkiste peredega ja majanduslike erisuste kasvamisega kaasnev toimetulek, laste terviseprobleemid isikuandmete kaitse seaduse ja vähenenud arstliku järelevalve valguses jne.

Mööda ei saa minna ka polariseerumisest. Meil on lasteaedades sisse seatud huviringid – osa lapsi läheb tantsima ja inglise keelt õppima, sellal kui teiste (kelle vanematel pole tahtmist või raha) lohutamisega tegeleb õpetaja. Kas peaks tegema huvihariduse kättesaadavaks kõikidele lastele? Mõnes lasteaias käiakse õues kaks korda päevas pea iga ilmaga ja lapsed on terved, teises ei saada vahel kordagi välja ja umbse toa vallutavad viirused. Kas kuivatuskapid peaks olema kohustuslikud? Meil on tekkinud lasteaiad, mille «lõpetajad» jalutavad sisse mis tahes katsetega kooli ustest, ja teised, kus ei saada lugemisoskustki, ehkki viimast esimese klassi õppekava üldiselt eeldab. Kas saaks midagi teha nõrgemate järeleaitamiseks?

Veel kihistumismärkidega teemasid: toit ja selle maksumus lasteaias. Õppevahendid. Ekskursioonid. Lapsevanemate koolitused. Keeleõpe. Ujumisvõimalused. Tugiisikud. Kohatasuvabastused. Sama pere lapsed samas või erinevas lasteaias. Sotsiaaltöö. Õuemängud. Personali arv ja tööaeg. Arst – õde. Logopeed. Koolivalmiduskaart ja sellega seonduv laiem varajase märkamise ja aitamise teema. Erinevused on suured isegi ühe omavalitsuse piires.

Seega, kui lapsevanematele või pedagoogidele tundub, et oma lapse lasteaias või ka lastehoius võiks midagi paremini olla, siis olge aktiivsed, tehke oma ettepanekud ja lugege kehtivaid seadusi. Praeguse süsteemi sees on fantastiliselt häid lasteaedasid. Arutage küsimusi koos kohaliku omavalitsusega, sest just omavalitsused vastutavad lapsehoiuteenuste ja alushariduse eest.

Kui on ettepanekuid koolieelse lasteasutuse seadust muuta, siis nüüd on just õige aeg neid teha, sest praegu käib selle seaduse ülevaatamine. Juba on kogunenud palju asjalikke ettepanekuid, ka otse lapsevanematelt ja õpetajatelt, aga iga lisanduv on väärtuslik. Ettepanekud palun saatke aadressil [e-mail].

Autor on riigikogu kultuurikomisjoni liige