Rainer Vakra: tervislike eluviiside toetamise eest ei tohi tööandjat karistada

Rainer Vakra Foto: Peeter Langovits / Postimees

Riigikogu liige Rainer Vakra (Keskerakond) põhjendab, miks ta algatas seaduseelnõu võimaldamaks tööandjatel teha 500 euro jagu kulutusi töötaja kohta aastas liikumisharrastusele ja tervise parandamisele ilma maksukohustuseta.

Terve ja töövõimeline rahvas on tugeva riigi lahutamatu osa. Seega peaks riigi poliitika soodustama tööandjate investeeringuid töötaja tervisesse. Praegu on aga kujunenud olukord, kus riigi maksupoliitika karistab neid tööandjaid, kes panustavad töötaja tervisesse ja töövõime suurendamisse. Kui maksude kehtestamise eesmärk on tagada riigi toimimine, siis erisoodustusmaks on pikas perspektiivis pärssiv, sest just terve inimene tagab kokkuhoiu riigi sotsiaalkuludelt.

Tööealise elanikkonna ebaterved eluviisid, halb terviseseisund ja varajane suremus ei võimalda meil kasutada täielikult tööjõu potentsiaali. Kehv tervis vähendab töötundide arvu nädalas meestel enam kui 12 tunni võrra ja naistel enam kui 8 tunni võrra. Hinnanguliselt teevad Eestis ca 650 000 töötajast ligemale 30 protsenti tööd, mis võib põhjustada luu-lihaskonna patoloogia kujunemist. Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul jääb Eestil rahva kehva tervise tõttu saamata kuni 15 protsenti SKPst.

Seetõttu oleks viimane aeg vabastada liikumisharrastusega seotud kulud erisoodustusmaksust. Mida see täpsemalt tähendab? Lihtsustatult ei ole täna võimalik tööandjal ilma lisamakse tasumata töötaja kulutusi tervisele katta. Kui tööandja seda teeb, käsitletakse kulutust erisoodustusena ning see läheb maksustamisele. Siia alla kuuluvad eeskätt üldised tervise heaks tehtavad kulutused, näiteks spordirajatiste kasutamisega seotud kulud (piletid ja saalirent), harrastus- ja tervisespordivõistluste osalemistasu või spordiürituste korraldamisega seotud kulud.

Pikemas perspektiivis oleks maksuvabastuse tõttu saamata jääv erisoodustusmaks kindlasti väiksem kui saavutatav kokkuhoid otsestelt ravikuludelt. Vaadates viimaste riigikogu valimiste eelseid seisukohti, jagavad seda mõtet lausa kolm neljast parlamendierakonnast: IRL, Keskerakond ja Sotsiaaldemokraadid. Ainsaks erandiks on Reformierakond, kes ei poolda maksuerisusi majandus- ega sotsiaalpoliitilise meetmena, kuna see olevat ebatõhus ja kulukas. Skeptikute peamine argument on, et selle arvelt hakatakse vähendama või optimeerima palgakulusid. Tegelikkuses kannatavad just ausad ettevõtted. Igasugu nii-öelda kavalad optimeerijad maksavad juba praegu ümbrikupalka, teevad reklaami- või koolitusarveid, et maksudest kõrvale hiilida. Hirm, et tulevikus hakkaks tööandjad töötajatele palka maksma ujulapääsmetes või aeroobikatundides, on põhjendamatu ja küüniline. Vajadusel tuleb tugevdada maksuameti võimekust – pole ju õiglane, et karistuseks lüüakse maksukirves selga neile, kes panustavad rahva tervisesse.
Töötajate terviseedendamisele tehtud kulutustes riik täna suurt maksutulu ei saa. Praxise hinnangul puudutab deklareeritud soodustustest seni tervist üksnes töötajate tervise kontrollile tehtud kulutused ja need moodustavad 0,3 protsenti kõikidest erisoodustustest ehk riik saab aastas neilt maksutulu üksnes mõned sajad tuhanded eurod. Näiteks kehalise kasvatuse pedagoogid saavad oma kooli sportimisvõimalusi kasutada tasuta. Kuid tegelikult näpuga järge ajades peaks kool käsitlema seda erisoodustusena ja maksma sellelt nii tulu- kui ka sotsiaalmaksu.

Samuti peaksid erisoodustusmaksu tasuma rahvasporti spondeerivad ettevõtjad, kes tihti saavad vastutasuks oma töötajatele teatud arvu nii-öelda tasuta osalejaid. Heaks näiteks on Eesti suurim omavalitsus ehk Tallinna linn. Arvestades asjaolu, et linnavalitsuse süsteemis töötab ca 16 000 inimest, on enam kui tõenäoline, et spordiklubide ja liikumisharrastuste toetustest saavad kaudselt osa mõned linnateenistujad. Ehkki korrektne oleks ka sellistel juhtudel erisoodustusmaksu tasuda, tuleb märkida, et võimaliku maksukohustuse väljaselgitamine oleks selgelt ebamõistlik, kuna sellele kuluv administratiivne ressurss oleks tasutava maksuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur.

Eesti maksukorraldus on vabastanud ettevõtted tulumaksust, kui nad investeerivad oma tulu ettevõtlusega seotud seadmetesse, hoonetesse jne. Samal ajal on erisoodustusmaksuga koormatud tööandja poolt töötajatele võimaldatavad hüved tervise edendamiseks ja eneseharimiseks. Mida varem napi tööjõuressursiga Eesti seda mõistab, seda parem meile kõigile – töötajatele, ettevõtetele ja kokkuvõttes tervele Eestile.

Seetõttu olen pidanud vajalikuks algatada seaduse muutmise, et võimaldada tööandjatel teha 500 euro ulatuses töötaja kohta kalendriaasta jooksul kulutusi oma töötajate liikumisharrastusele ja nende tervise parandamisele ilma maksukohustuseta. Loodan, et vähemalt sel korral suudame teha riigikogus parteideülest koostööd. Vabastamine erisoodustusmaksust oleks kasulik kõigile kolmele poolele: riigile, tööandjale ja töövõtjale. Kui maksu kehtestaja – riik – lähtuks maksupoliitika kujundamisel kaugematest eesmärkidest, siis erisoodustuse kaotamine on kindlasti meede, mis tulevikus aitab hoida kokku riigi sotsiaalkuludelt.