Peeter Espak: kuidas koll kapist välja tuli

Peeter Espak Foto: Erakogu

Kes ei mäletaks aastatel 2015–2016 pagulaskriisi kõrghetkedel meil toimunud avalikku ja püsivat kampaaniat sallivuslaste ja pagulasaktivistide poolt. Nende tollane peamine sõnum oli, et igasugune pagulasskepsis ning ühtlasi ka oma riigipiiride kindlustamisele või kaitsmisele kutsuv retoorika olla eelkõige sisepoliitiline hirmutamine, paanika tekitamine ning populistlike jõudude katse vaenuõhkkonna loomise kaudu haarata endale valijaskonna sümpaatiat. Kappi olevat välja mõeldud päriselt mitte eksisteeriv koll.

Eestisse ei tahtvatki meie suletuse ja sallimatuse tõttu keegi tulla. Peamine rõhuasetus oli, et eestlane oma koledas võõravihas ja põhjendamata hirmus kõige teistsuguse vastu on probleem. Mitte aga potentsiaalselt ohtlikke mõõtmeid võtta võiv migratsioonilaine. Alati ja ükskõik mis kontekstis positiivsena näidatud «teistsuguste inimeste» sisserände ihaldusväärsena esitlemine omandas lausa religioossed mõõtmed.

Sisserände vajadust põhjendati kõige enam küll selle kasulikkusega meie majandusele, ilma milleta pidavat me peatselt känguma. Säärase suhtumise tegelik pale peitus aga pigem asjaolus, et meil oli ühel hetkel avalikkuses ja ka poliitikas domineerima pääsenud mõttelaad, mille järgi rahvused, riigid ja eriti riigipiirid on iganenud ja rõhuv nähtus, mis kuuluvadki heas uues ilmas dekonstrueerimisele kui reliktid kaugest ajaloost. Uus ideoloogia, mille sihiks oli muuhulgas ka arusaam, et iga inimene võib ja saab olla see, kellena ta ennast ise tunneb, oli saanud uueks dogmaatiliseks riigiusundiks.

Selle uue progressivistlik-globalistliku mõttevoolu ühe põhidogma riigipiiride iganemisest võttis kõige selgesõnalisemalt äsja kokku endine president Kaljulaid oma ametiaja viimases intervjuus: «Teiseks pole asi ju selles, kus on piir. Probleem on naabris. Kui Venemaa on ükskord samasugune riik nagu me kõik, siis ei ole tegelikult üldse oluline, kus on piir. Piiril kui sellisel ei ole Euroopas täna üldse tähendust ja meil on see tähendus ainult sellepärast, et teisel pool on teistsugune riik.» See mõttekäik kõneleb iseenda eest.