Meil oleks aeg ühiskonnana täiskasvanuks saada, oma hirmudele vastu vaadata ja võib-olla siis näha, et paljut polegi vaja karta ja samas võime avastada, et kahe silma vahele on jäänud väga palju sellist, millega oleks kiiremas korras tegeleda vaja, rääkis Evelin Võigemast Postimehe arvamusliidrite lõunal.

Kaks nädalat tagasi panin oma kodus köögilaua taga kirja kõige esimesed eklektilised mõtted sellel teemal. Hirm oli. Päriselt hirm. Selle hetke ees, kus ma praegu olen, teie ees seistes. Hirm, et ma pean avaldama oma mõtteid neile inimestele, kellele ise enamasti alt üles vaatan. Kelle artikleid ja mõtteid alati huviga loen, et enda jaoks midagi selgemaks saada. Ühesõnaga – hirm oli. Ma olen näitleja, see tähendab, et ma olen ülikoolis õppinud esitama teiste kirjutatud tekste, õppinud neid tekste enda omadeks tegema, analüüsima ja siis neid ka enda omadena esitama. Aga praegu seisan siin iseendana, ilma ühegi rolli kaitsva kilbita, või oleks täpsem öelda – ma olen siin enda jaoks ebamugavas rollis.

Eestlaste hirmurefrään

Emana puutun ma hirmuga kokku iga päev. Minu 6-aastane poeg ei julge pimedas toas magama jääda, sest ta kardab, et kapist võivad tulla kollid. Või et uksest võivad sisse murda pätid. Ja niisiis on igaõhtuse magamapanemise osa tema lohutamine ja julgustamine. Tule põlema jätmine, koos kappi vaatamine ja veendumine, et seal ei ole kolli. Välisukse kontrollimine, et see kindlalt lukus on. Vahel mitu korda, kuni ta on lõpuks rahunenud. Ma ei väida, et ma olen kangelasema, kes saab kõigi oma lapse hirmudega hakkama, aga ma püüan. Nii, kuidas vähegi oskan. Armastusega ja kannatlikkusega. Sest seda hirmu ei tohi naeruvääristada, see ongi päris hirm.

Ma ei saa ja ma ei kavatsegi väita oma lapsele, et kodust väljas on kõik turvaline ja rahulik, et pätte ei ole olemas. Aga ma teen kõik selleks, et kodu oleks turvaline ja rahulik paik. Ja õnneks ta usub mind.

Meil on siin viimasel ajal maad võtmas üks korduv refrään, korduv sõna, millest räägivad nüüdseks peaaegu kõik, kaasa arvatud mina. Ühisosa, mida jagavad tavakodanikud, poliitikud, ajakirjanikud, teadlased ja arvamusliidrid.

Ja see refrään on, et eestlastel on hirm!

Aga ometi on nendesamade rääkijate hulgas, nende, kellel on hirm väikese rahva pärast, väga palju neid, kes tegelevad ise selle hirmu õhutamisega. Ehk selle asemel, et toas tuli põlema panna ja näidata, et kapis kolli ei ole, poetakse ise kappi kollihääli tegema. Aga hirmul on suured silmad, suured kõrvad ja väga elav kujutlusvõime. Kui inimese sisse on hirm juba istutatud, hakkab see seal oma elu elama, kasvama ja arenema. See jääb sinna püsima.

Praegu ei vaja me paanikaõhutajaid, vaid neid, kes hirmutamise asemel maha rahustaks. Kes võtaks aruka lapsevanema kombel käest kinni ja paneks toas tule põlema. Neid, kes oleks võimelised kõigele toimuvale ilma paanikata vaatama. Kes suudaks sisendada usku sellesse, et leidub rahumeelne, diplomaatiline, tsiviliseeritud ja kultuurne lahendus. Ja oluline on selle juures, et see ei oleks bluff.

Hirmu kilbi taha pugejad

Jah, hirm on tõsine asi ja sellega peab tegelema. See on reaalne tunne ja tunne iseenesest ei ole vale. Aga on üks asi, mis mind selle hirmujutu juures häirib. Mul on tunne, et seda kasutatakse nagu kilpi, mille taha on väga mugav peitu pugeda. See, et me oleme hirmul, peaks justkui õigustama kõiki meie tegusid ja tegematajätmisi.

Ma ei ole rassist, mul on hirm. Ma ei ründa võõrast sellepärast, et ma teda ei salli, vaid sellepärast, et mul on hirm. Ma ei kirjuta vihast ja solvavat kommentaari mitte sellepärast, et ma soovin kellelegi halba, vaid sellepärast, et mul on hirm. Siia ei tohi ükski pagulane tulla, sest meil on hirm. Me ei saa kooseluseadust vastu võtta, sest meil on hirm. Ja nii edasi ja nii edasi.

Hirmust on viimasel ajal saanud nagu mingisugune toode või bränd. Ekspluateeritakse hüüdlauset «Meil on hirm!» oma populistliku eesmärgi saavutamise nimel. Aga kas ei devalveeri see lõpuks päris hirmu tähendust.

Jah, võime hirmu tunda on vajalik, sest see mobiliseerib, sunnib end kokku võtma. Aga kui kasutada aktiveeriva jõuna ainult hirmu, siis lõpuks kurnab see iga organismi ära.

Esimesed hirmutamise tagajärjed on meil täna juba käes. Inimesed, kes on siin õppinud või elanud vaikselt, rahulikult ja käratult, saavad äkki rassistlikke solvanguid tunda. Selle hirmutamise tulemusena on nad üleöö muutunud ohtlikuks. Ja osa hirmunud inimesi tunneb ühtäkki õigust öelda, et nende koht ei ole siin. Et siin ei ole Aafrika. Kui see ei ole rassism, siis mis asi see on?

Tundub, et kõige suuremad hirmutajad tahavad iseennast seeläbi näidata tõeliste Eesti patriootidena. Ainsad, kes meie kodumaa pärast muretsevad. Et mida rohkem hirmutan, seda rohkem armastan! Aga võib-olla oleks ka hirmutajate endi huvides, et keegi ometi toas tule põlema paneks, mitte tõrvikutega pimedas ei vehiks.

Eesti otsib supervaenlast 

Ja veel üks korduv refrään – rahvas on lõhenenud, oleks vaja midagi, mis meid jälle liidaks. Nii et mis oleks siis lahendus?

Nõukogude Liidus elades olid asjad justkui selged. Meil kõigil oli üks ühine vaenlane. Või on asi lihtsalt selles, et tagantjärele on nii väga lihtne mõelda. Aga enam ei ole ei ühist vaenlast ega ka ühist hirmu.

Justkui oleks meie praegustes hädades süüdi ühise vaenlase puudumine. Kas lahendus on siis selles, et tuleb leida uus vaenlane, kes liidaks kogu rahva, küll siis oleks elu ilus. Kas nii? Tundub, et vaenlasi on meil tohutult palju. Igas kapis. Voodi all. Nurga taga. Ja piiri taga. Tuleb ainult välja selgitada, kes on kõige suurem vaenlane.

Kas see vaenlane on gei, kes tahab teise geiga koos elada? Või on ta sõja eest põgenev pagulane? On ta neeger? Või neegriarmastaja? Terrorist? Hipster? Venelane? Usklik? Õigeusklik? Moslem? Katoliiklane? Esoteerik? Odini sõdalane? Tolerast? Paremäärmuslane? Liberaal? Kapitalist? Kommunist? Poliitik? Rahvas? Või lihtsalt naabrimees?

Siis tuleks käivitada uus üleriigiline telesaade ja kampaania «Eesti otsib supervaenlast». Selgitame siis välja, kes neist on kõige hullem. Või liidame nad kõik kokku ja saame ühe supervaenlase! Mustanahaline pagulas-moslemgei või terroristlik-liberaalne paremäärmuslik hipster Venemaalt, kes elab kõrvalkorteris. Ja mis me siis teeme, kui me ta leiame? Püüame kinni nagu libahundi ja paneme tuleriidale.

Kas me vajame tõesti ühist vaenlast?

Me justkui arvame, et ühine vaenlane oleks see, mis meid jälle liidaks ja mobiliseeriks. Aga äkki on selles mõttes midagi põhimõtteliselt valesti? Võib-olla ei peaks me nägema igal pool vaenlasi, vaid otsima sõpru, liitlasi. Nii nagu jagatud mure on pool muret, on ka jagatud hirm pool hirmu.

On suur vahe, kas me kulutame selle energia, mis meil on, millelegi positiivsele või lõppematule negatiivsele. Selle asemel, et taastoota seda hirmu ja paanikat kõigi oma negatiivsete tegude ja mõtetega, võiksime tunda heameelt selle üle, et me oleme võimelised kedagi aitama. Jah, olgu, mitte suurelt. Mitte sadu tuhandeid inimesi. Aga ometi oleme oma väikese riigina sellises olukorras, et me saame aidata, kui me tahame. Võtame seda siis komplimendina, mitte kohustusena.

Me kardame juba aasta aega tohutuid pagulaste horde, samal ajal kui siia ei ole saabunud veel mitte ühtegi kvootidega määratud sõjapõgenikku. Me ootame abi nii Euroopast kui NATOst, aga samas nõuame, et see käiks kõik meie endi tingimustel. Palun andke meile Euroopast teede ehituseks raha, aga oma teedele kedagi võõrast me ei taha.

«Ettevaatust! Kuri riik!»

Jah, me oleme väike rahvas. Väike, sitke ja jonnakas. Meile meeldib niimoodi mõelda. Me oleme pidanud läbi ajaloo kartma kõike võõrast. Vallutajaid igast ilmakaarest. Nii, et see hirm võõra ees on saanud nagu omamoodi traditsiooniks. Nagu varjupaika toodud koer, keda eelmine peremees kogu aeg peksis. Või eelmised peremehed. See koer, kes on vaikselt urisedes nurgas ega lase endale mitte mingil juhul pai teha. Sest ta teab, et kedagi ei või usaldada.

Aga ometi oleme me püsinud! Ja seda eelkõige oma kultuuri tõttu! See on kultuur, mis hoiab me keelt. Kultuur, mis hoiab me inimesi. Meie riiki. Ja mitte ainult kultuur, vaid kultuursus erinevate inimeste ja arvamuste vahel.

Vaatasin 8. märtsil televiisorist «Vaba mõtte klubi» ja kuulsin sealt sellist mõtet: «Me peaksime olema totaalkaitse printsiibile üles ehitatud väike vihane riik, kes põhimõtteliselt annab vastu molli kõikidele, kes siia tulevad». Aga kas me peaksime olema siis ka totaalkaitsele üles ehitatud väike vihane perekond. Kas see on see võluvits, mis tagab meie püsimajäämise ja rahvaarvu kasvu? Sellisel juhul võiks siis väravale panna sildi «Ettevaatust! Kuri inimene!» Ja riigipiirile sildi «Ettevaatust! Kuri riik!»

Ja olemegi leidnud endale uue Eesti märgi – «You are not welcome to Estonia!»

Meie suurimad probleemid on siinsamas

Ma saan aru, et need tõrvikute ja mustade jopedega sõdalased kogunevad kampa selleks, et mind kaitsta  – valget Eesti naist. Kaitsta mind võõramaalaste vägivallatsejate eest. Aga statistika ütleb, et aastas saab Eestis vägivalla tõttu vigastada 44 000 naist, et väga paljude naiste jaoks on just kodu kõige ohtlikum koht. Seksuaalvägivallaga on kokku puutunud iga kaheksas Eesti naine. Tore oleks  ju mõelda, et probleem ei asu siin, vaid kaugel piiri taga, aga tegelikkus ja numbrid räägivad hoopis teist keelt. Järelikult nende odinlaste jaoks pole oluline mitte vägivald, vaid selle värv.

Kahjuks on nii, et seni kuni meie ühiskonnas domineerib suur pagulashirm, on kogu muu diskussioon teistel teemadel puudulik. Ühtäkki ei räägi me enam haridusest, tööpuudusest, regionaalarengust või lastest, kes elavad allpool vaesuspiiri, puuetega inimeste ja nende hooldajate probleemidest. Me saame jätta rääkimata, et meil on siin HIV-epideemia. Et igal aastal sureb järjest enam inimesi fentanüüli tõttu. Et meil on üle 1000 alkoholisurma aastas. Need kõik on olulised tähelepanu vajavad teemad, mis on nii-öelda ootele pandud ja jäävad seni muude probleemide varju.

Me tahame olla ja olemegi edumeelne innovaatiline IT-riik. Riik, kus iga organisatsioon on mõne kliki kaugusel ja e-residentsus kogub järjest hoogu. Digiallkirjad, digiretseptid ja erinevad e-teenused teevad meie elu oluliselt lihtsamaks. Aga ometi ei saa me reaalsete küsimuste ja murede eest virtuaalmaailma peitu minna. Kui me ei tegele nende päris ohtude ja oma inimeste probleemidega siin, praegu ja täna, siis on meil lõpuks ainult e-residentsed nimed, aga ei ühtki reaalset inimest. Lihtsalt nimed paberil, nagu Gogoli «Surnud hinged». Et ei juhtuks seda, et Eestist jääbki alles ainult üks pilv, E-Riik.

Loome ise oma Eesti

Me ootame pidevalt kellegi teise kinnitust oma edule ja tublidusele. Aga võiksime ise oma väärtust teada, mitte seda väljast otsida. Võrdleme lakkamatult kõigi teistega oma kannatuste suurusi ja edulugusid. Aga me oleme vabad inimesed, vabal maal – käitume siis ka vastavalt, eelkõige kultuurselt. Ja lõpetame need kampaaniad «Eesti otsib supervaenlast» ja «Eesti otsib õiget eestlast». Sest mitte kellelgi pole õigust ära kaaperdada seda õigeks eestlaseks olemise patenti.

Juba praegu on tunne, justkui poleks suuremal osal eestlastel sinna Eesti pilve asja. Selle asemel, et leida mingit ühtsust ja ühisosa, võitlevad erinevad huvigrupid õige eestluse monopoli üle, proovides kõigile peale suruda just enda eestluse ja eestlase šablooni: kas oled meiega ning meie sarnane või polegi sa eestlane. Nagu oleks kuskil mingi kivisse raiutud vorm, milline üks õige eestlane olema peab. Nagu oleks olemas õige eestlane ja vale eestlane.

Aga see on ju ometi muutuv väärtus. Me ise loome seda eestlust ja väärtust iga päev uuesti. Igaüks ise. Kassapidaja, kes ei müü alkoholi purjus inimestele. Inimene, kes sekkub, kui näeb avaliku korra rikkumist. Naaber, kes hoiab silmad lahti oma majas või ümbruskonnas. Sina, kes sa annetad toidupangale või oled valmis andma kasvõi väikese summa heategevuseks. Sina, kes sa ei lase oma purjus sõpra ei vette ega rooli. Kes sa maksad makse. Vaktsineerid oma last. Ei vii prügi metsa alla ega sõida autoga randa. Kes sa maksad naistele ja meestele palka, mis on vähemalt vastavuses nende reaalse panuse ja tööga. Kes sa lähed ikka ja jälle valima, kõigi pettumuste kiuste. Kes sa julged võtta vastutust iseenda ees, oma lähedaste ees ja lõpuks ka ühiskonna ees.

Isegi kui me väga väga tahame, siis me ei ole ainult sitked, jonnakad ja töökad. Me oleme vabad ja me oleme kitsarinnalised. Me oleme lahked ja me oleme kadedad. Me oleme avatud ja me oleme suletud. Meis kõigis on seda kõike. Kõike seda korraga.

100 aastat tagasi tähendas naiseks olemine sootuks midagi muud kui tänapäeval ja aeg on näidanud, et see võibki muutuda. Aga naine on ikka naine. Nagu ka eestlane on ikka eestlane. Eelkõige inimene.

Minu päris hirmud

Muidugi jõuan ma kirjutades paratamatult ka selleni, mida mina päriselt kardan.

Ma kardan seda, kui kaks kutti peksavad ühe mehe läbi tema pisikese poja silme all. Ma kardan, et minu või minu lähedaste elu võib ootamatult kiiresti lõppeda mõne roolijoodiku tõttu, kes kihutab mu autole otsa. Ma kardan Sõle tänava bussipeatuses süstivat narkomaani. Mul on hirm selle ees, et politsei- ja piirivalveameti väljakutsete postitustest moodustub lõpuks sõnapilv, mis ütleb, et kõige suurem probleem on Joobes Keskealine Mees Tallinnas. Aga ometi ei jäta ma oma elu sellepärast elamata või sekkumata.

Mis on see, mida mina teha saan? Ma ei taha elada ainult Tšehhovi ja Shakespeare’i väljamõeldud maailmades. Pugeda ühiskonna eest peitu. Kas teater saab midagi päriselt muuta? Inimeses, ma arvan, et saab. Aga ühiskonnas?

Hamletis on stseen, kus Hamlet paljastab läbi näitemängu Claudiuse süü. Ja tõesti, kel süüd, see hullub ja süütu võpatab. Aga see ei ole elu, see on näitemäng. See on Shakespeare’i soovunelm.

Kas poliitiline kultuur muutus pärast «Ühtse Eesti suurkogu»? Järgmistel valimistel? Vastupidi. Tundub, nagu oleks osa poliitikuid veel enam hoogu ja jultumust juurde saanud. Ühtse Eesti suurkogul süütu võpatas, aga süüdlane ei hullunud – istus nagu õige mees kunagi.

Astume hirmudele vastu

Mulle tundub, et meil on siin kaks võimalikku teeotsa. Kas lepime kokku, et kõik ongi halvasti ja paneme sinna punkti? Satume paanikasse ja hakkame kisama? Lakkame olemast? Anname alla? Või paneme tule põlema, vaatame oma hirmudele otsa ja tegeleme nendega, rahulikult. Ma ei taha karta! Ja ma ei lase end ära hirmutada. See, kui keegi kõvemini karjub, ei tähenda, et tal rohkem õigus on. Ma ei lase end ära hirmutada vihastel kommentaaridel ega jää sellepärast veel vait. Ma usun jätkuvalt ja naiivselt inimeste headusse.

Meil oleks aeg ühiskonnana täiskasvanuks saada, oma hirmudele vastu vaadata ja võib-olla siis näha, et paljut polegi vaja karta ja samas võime avastada, et kahe silma vahele on jäänud väga palju sellist, millega oleks kiiremas korras tegeleda vaja.

Kaks nädalat tagasi alustasin kodus köögilaua taga oma hirmudega. Täna siin rääkima hakates oli ka hirm. Aga nüüd saab see kohe tehtud ja mul on selle üle ääretult hea meel! Ma olen avanud enda jaoks ühe uue kapi ja nägin, et seal ei olegi kolli. Aitäh, et olete olnud minu öölambiks selles ühiskondlikus toas.

Ja üks mõte veel… Väga paljudel väravatel on silt «Ettevaatust! Kuri koer!». Aga väga tihti on nii, et see koer, kes selle aia taga elab, ei ole kuri. Või siis pole seal majapidamises üldse koera.