Maarja Vaino: keskpärasuse peibutav soo

Maarja Vaino Foto: Madis Veltman

Küllap elasid olümpiapäevadel päris paljud eestlased kirglikult kaasa hoki finaalmängule, kus vastamisi olid Soome ja Venemaa. Mitte ainult sellepärast, et Soome hümni kuulates natuke nagu Eesti hümni ka kuulda, vaid ennekõike sellepärast, et saaks justkui tõestatud Jakob Hurda kunagine mõte: kes ei ole suur rahvaarvult, võib seda ometi olla vaimult, kirjutab kolumnist Maarja Vaino.

Soomlased on seda tõestanud korduvalt, olgu Talvesõja või hokimänguga. Sellised saavutused tulevad ikka siis, kui sisu on tugev ning usutakse iseendasse ja oma väärtusesse.

Paradoksaalsel kombel ei näi meie sportlased võitu üle tähtsustavat. Ma ei ole kirglik spordi jälgija, aga ikka ja jälle jääb silma meie sportlaste suhteline rahulolu oma kesiste tulemustega ja veendumus, et iseendale seatud eesmärk sai täidetud – milline iganes see siis ka oli. Võidud tulevadki harvadel juhtudel neile sportlastele, kes ausalt tunnistavad, et tahtsid ja tahavadki võita.