Kaitseminster Kalle Laanet. FOTO: Mihkel Maripuu

Lisaks Vene Föderatsiooni agressiivsele käitumisele ja sellega meie regiooni julgeoleku olulisele halvendamisele on selgunud Eesti julgeolekuoht number 2. Eelmisel aastal hindasid Eesti inimesed üheks suuremaks ohuks meie riigile valeuudiste levikut – pea 78 protsenti inimestest pidas seda tõenäoliseks ohuks. Keerulist julgeolekuolukorda kasutab endine siseminister selle ohu süvendamiseks, eelistades teadlikult valeinformatsiooni levitamist faktide esitamise asemel, kirjutab kaitseminister Kalle Laanet (RE). 

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

EKRE on võtnud oma eesmärgiks laiema Eesti kaitsetahte lõhkumise. Muudmoodi ei ole võimalik ratsionaalselt seletada, miks kutsutakse meie kõige olulisema liitlase presidenti «närakaks», mõnitatakse Soome peaministrit, töötatakse vastu välisoperatsioonidesse panustamisele ning liitlaste abistamisele. Kutsudes mereväge «pähklikoorteks, mis seisavad kai ääres», ei kohku Mart Helme tagasi ka igapäevaselt teenistuses olevate kaitseväelaste pühendumuse alavääristamise ees. See on riigikogu liikme poolt absoluutselt lubamatu tegevus!

2020. aasta riigieelarve läbirääkimised algasid uudisega, et toonane rahandusminister Martin Helme soovis kärpida 50 miljonit kaitse-eelarvest. Kuna see ettepanek pälvis laiemat pahameelt, tuldi kiirelt välja uue pakkumisega, et riik peaks võtma 300 miljonit laenu teatud võimelünkade koheseks likvideerimiseks. Seega kosja tuldi rahaga, mida tegelikult olemas ei olnud. Ühtlasi olid EKRE poliitikud juba omakeskis ära otsustanud, millise relvafirma milliseid tooteid sadade miljonite eest osta tuleb. Vastuseta jäid aga küsimused, mille eest peetakse soetatud võimeid järgmise mitmekümne aasta jooksul üleval.

Võimelünkade kõrvaldamise prioriteetsuse otsustasid EKRE poliitikud ühe erandiga laias laastus ise. Merekaitse oli aga kaitseväe juhataja üks prioriteetidest juba varem. Toona eraldas valitsus rannakaitseks 46 miljonit, mille ministeerium on tänaseks oma sisemise kokkuhoiu pealt kahekordistanud. Lisaks on juba tänaseks hangitud meremiinid.

Episoode, kus EKRE poliitikud teavad täpsemalt, milline relvastus on kaitseväele sobivaim, on olnud veelgi. Meenutagem seda, kuidas Henn Põlluaas võitles südikalt tankitõrje raketisüsteemi Spike hankimise vastu, kuigi see süsteem vastas kaitseväe vajadustele ja läbis vajaliku hankeprotsessi ning seda kasutab suur osa NATO riikidest. Kelle huve esindas Henn Põlluaas selles võitluses? Kas ikka Eesti riigikaitse huve?