N, 8.12.2022

Peatoimetaja Marti Aavik: nõudlike äratuskellade aasta

Marti Aavik
, Postimehe peatoimetaja
Peatoimetaja Marti Aavik: nõudlike äratuskellade aasta
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 3
Marti Aavik.
Marti Aavik. Foto: Mihkel Maripuu
  • Ühiskonnas pole piisavalt hästi reageeritud erinevatele hoiatustele
  • Tehnoloogiline revolutsioon tähendab nii tohutuid võimalusi kui ka riske
  • Oma keelde tuleb järjekindlalt ja jõuliselt investeerida
  • Üldist maksukoormuse tõusu ei sooviks meist ilmselt keegi

Lugu külamehest, kes iga talve lõpus aialipid ära küttis ja igaks sügiseks uue aia tegi, on nukker. Üldse ei tahaks, et me terve Eestiga tema moodi oleks. Saab paremini.

No näiteks, lisaks testimisele ja vaktsineerimisele oleks kaks järjestikust valitsust saanud tõsiselt tegeleda koolide jmt hoonete ventilatsiooniga, otsida õhus hõljuvaid viirusi tapvaid seadmeid. Kallis ja kõike ei jaksa? Kuhugi oleks sellega ju ometi jõutud. Pihta võiks hakata veel nüüdki ja kasu oleks mitmekülgne. Kurb on vaadata, millise järjekordse muretusega libiseme koroonaviiruse neljandasse lainesse.

Imelik, et alles energiakandjate hinnašoki mõjul jõuab kohale teadmine, et Eestis ja terves me ümbruskonnas pole tootmisse piisavalt investeeritud. Kuigi hoiatused on kõlanud pikkade aastate jooksul, lugematutel konverentsidel ja seminaridel. Paraku loevad ikka need tuulikud ja salvestid ja muud tootmisseadmed, mis päriselt on valmis ehitatud ja õigel ajal töötavad.

Unelmate tulevikus võiks tulemuseks olla hoopis suurem energiasõltumatus, inimeste ja teiste elukate jaoks tossuvabam keskkond ja üksiti jõukam ühiskond.

Tõsine äratuskell on olnud ka maailmakaubanduse tõrked ja kiibipuudus. Vast levib üle läänemaailma ja jõuab ka Eestisse arusaamine, et isegi moodsad tehnoloogiad vajavad midagi nii labast ja tühist nagu maapõuest kaevandatavad ained. Paraku ei saa me vist vabas maailmas sedasi, et niidiotsad jätame kommunistliku partei juhitava Hiina kätte ja ise millegi «lihtlabasega» ei tegele.

Võimalik, et meil tuleb ka Eestis hakata uuesti mõtlema, kas me lisaks killustikule oleme valmis veel midagi maapõuest välja tooma. Kas seda on võimalik teha nii, et looduse hoidmine ja inimeste majanduslikud vajadused oleksid tasakaalus? Kas me üldse oskame niisuguseid arutelusid pidada sellisel moel, et tulemus oleks midagi muud kui vinduva tüli vimm?

Vaidlused, kui kaugel peaksid energiatuulikud olema majadest, kahvatuvad võrreldes sellega, kui palju on võimalik tulevikus tülitseda uute trasside pärast, mis peaksid kandma energiat tuulerohketest paikadest sinna, kus on inimesed ja tööstused.

Tasub aru saada, et see, mida nimetatakse rohepöördeks või kliimapoliitikaks, ei ole pööre päris maastikul, vaid tegelikult tehnoloogiline ja tööstuslik revolutsioon, mis tähendab väga paljude asjade peaaegu nullist üles ehitamist. Loomulikult tähendab see ühtaegu nii tohutuid võimalusi kui ka riske, harjumatut ja tavatut.

Eestis lisandub sellele teatavas mõttes kogu ühiskonna kogenematus. Väga laia joonega võttes oleme kogu taasiseseisvusaja harjutatud sellega, et ebameeldiv ja tüütu tööstus pigem taandub, kui laieneb.

Meil puudub oskus rahulikult suurte ettevõtmiste üle arutada ja jõuda selleni, et mõni suur asi saaks ka tehtud sellisel moel, et nii-öelda väikese inimese huvidest ei sõidetaks üle. Nii, et oleks põhjendatud usk, et suure kliimakaitsmise või muu loosungi all su kodumetsa ja lapsepõlvemaid ära ei laastata ning lendoravat ära ei tapeta. Seega, suur proovikivi pole mitte «parem» suhtekorraldus või propaganda ja altvedamise kunst, vaid sisuliste kokkulepeteni jõudmise oskus.

On unenäoline illusioon, et maailm on kuidagi iseenesest tore ja ohtudeta säng tukkujatele. Selleks et püsida ja tugevamaks saada, tuleb iga päev sihipäraselt tegutseda. Küll see aasta siis ka hea tuleb!

Kui vali ja ebameeldiv peaks olema äratuskell, et selle sõnum kohale jõuaks? Ärkad üles, lähed pessu, sööd hommikust, tõmbad riided selga – nagu igal hommikul – ja siis saad järsku aru, et kõik see on juhtunud ikka veel unes: sa ei ole pead padjalt tõstnudki, äratuskell öökapil annab oma tüütu plärinaga sellest jõhkralt teada. Mis oleks, kui ka see äratuskell ja järgnevad söömised, kohvijoomised ja hambapesud oleks lihtsalt järgmine unenäokiht, mitte päris ärkamine? Ajus üha korduv pettepilt, et ärkasid ja alustasid päeva.

Kurb ja tulevikku laastav oleks, kui kõrghariduse rahastamisse ja keeleküsimustesse suhtutakse hooletult, ärgates ikka unenäkku, pettepiltidesse. Räägime ja kurdame, aga mugav on ju tegelikke samme edasi lükata, arvates, et nii võimalikud viljad kui ka hädad on aastakümnete kaugusel. Meie väikesel rahval on mõned ülikoolid, mis meie enda andekatele maailma tippteadmisi annavad. Seda põldu unarusse jätta ei tohi.

On piinlik, et keeleküsimustes ei julgeta meil olla isegi mitte sama nõudlikud, kui ollakse kasvõi Saksamaal või Rootsis või Lätiski. Kas äratuskelli võetakse neis asjus kui lihtsalt tüütut, aga talutavat taustamüra, mille peale ei peagi mitte midagi tegema? Nii ei tohiks see olla, vaid oma keelde tuleb järjekindlalt ja jõuliselt investeerida.

Imelik, et piiri ja migratsiooni tõsiselt võtmiseks on vaja näha ära sihipärane, diktaatori korraldatud rünnak. Loodan, et Eestis on kõik erakonnad tegelikult nõus sellega, et massiimmigratsioon tuleb ära hoida. Erinevus on pigem vaatenurgas ja nüanssides kui tegudes ja seaduste algatamises.

Memoriali sulgemine Venemaal ja Hiina jõhkrus Hongkongis võib-olla tuletavad meelde, mis on tegelikud läänelikud väärtused. Hakkame pihta ikka negatiivsetest inimõigustest ehk sellest, mida riigivõim ei tohi inimesega teha. Kellele tundub kommunismi kuritegusid uuriva ühingu keelustamine, ajalehtede sulgemine, õigusriigi puudumine jmt kuidagi abstraktne, raskesti mõistetav, need peaksid siiski teadvustama koonduslaagreid Hiinas ja piinamisi Venemaal.

Üks lõppeva aasta äratuskelladest hoiatab maksutõusude eest. Teame, et üpris kerge on kokku saada nimekirja, millega riik tegelema peaks või mille kärpimine tekitab pahameelt. Juurde oleks tarvis pigem hoiakut, et riik ei võtaks ette tegemisi, millega ettevõtted hakkama saavad, ega lubaks uisapäisa välja tasuta asju. Soovime uuelt aastalt palju, aga üldise maksukoormuse tõusu ei taha ei unes ega ilmsi.

On unenäoline illusioon, et maailm on kuidagi iseenesest tore ja ohtudeta säng tukkujatele. Selleks et püsida ja tugevamaks saada, tuleb iga päev sihipäraselt tegutseda. Küll see aasta siis ka hea tuleb!

Märksõnad
Tagasi üles