Enn Säde: mul on tuttav, kelle koerale hullupööra meeldib ilutulestik!

Kino- ja helimees Enn Säde. Foto: Raul Mee

Olen siiani pidanud Mihkel Kunnust normaalse taluvuslävega ajakirjanikuks, kuni sattusin lugema tema «Loomapiinamise silmailu» (22. detsember PM). Ega usu oma silmi! Üks kahest – kas ta ärkas sel kirjutamise hommikul vasaku jalaga voodist või on viga kaugemas nooruses.

Minu, sõjaaja lapse aastavahetused paukusid kõik, niikaua kui mäletan. Lastena ei kartnud me vedurivilesid ja mustlaste lapsi, paukudest rääkimata. Polnud ju õigeid tulevärke, asja ette läksid valgustusraketid ja jahipüssid. Kuidas naabrionu endale raketipüstoli ja padrunid sai, seda ma ei tea. Elasime Pärnus saksa sõjaväelennuvälja kõrval, küllap sealt hangiti? Igas õues oli koer ja mulle ei ole jäänud meelde ühtegi juttu paugušokis surnud koerast. Kas koerad oli julgemad ja tervemad või paugud nõrgemad? Kes ütleks?