/nginx/o/2017/09/06/7071773t1h3073.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/11/29/14231015t1h4970.jpg)
- Distantsõpe eeldab enesejuhtimise oskust ja eesmärkide seadmist
- Kõik õpilased ei ole nii võimekad, nagu oli Newton katku ajal
- Digipöörde programmi ei peaks rakendama lasteaedades
Nagu me väga hästi teame, pole midagi uut päikese all. Veidi enam kui kolm ja pool sajandit tagasi tabas Inglismaad katkuepideemia. Haiguse leviku peatamiseks võeti mitmesuguseid meetmeid, millest üks olulisemaid oli sotsiaalne distantseerumine, mis eesti keeles tähendab inimestevaheliste kontaktide vähendamist. See oli tõhus meede ning selleni jõuti, ilma et terviseamet või teadusnõukoda oleks inglastele selgitanud, mis seda kohutavat haigust põhjustab ja kuidas see täpselt levib, kirjutab õpetaja ja lastekirjanik Ilmar Tomusk.
Nii jäid ära ka koolitunnid ning tudengid saadeti koduõppele. Oma õppurid saatis koju ka Cambridge’i ülikool. 22-aastane Trinity kolledži tudeng Isaac Newton naasis oma kodupaika Woolsthorpe’i mõisa, mis asub Cambridge’ist umbes saja kilomeetri kaugusel.
Kuna tol ajal polnud veel Teamsi, Zoomi, Google Classroomi ega muid ditantsõppe tööriistu, tuli koju jäänud õppuritel endale ise sobiv tegevus leida. Mida tegid teised, sellest me palju ei tea, küll aga teame, mida tegi Newton.
Nutika noormehe ema lootis, et poisist on abi lambakasvatusega tegelevas mõisas, kuid nagu Newtoni biograaf, teadusloolane Richard S. Westfall on kirjutanud, tegi Isaac kõik endast sõltuva, et mitte karjatada lambaid ega kühveldada nende sõnnikut.
Newtoni koduõppel veedetud aeg on just see, millest räägib äsja valitsuse kinnitatud haridusvaldkonna arengukava 2021–2035: «Õppijast lähtuv õpe on edukas, kui õppijad on ennastjuhtivad ning saavad valida oma huvidest ja võimetest lähtuva õpitee, mida ei takista barjäärid haridusmaastikul.»
Umbes kahe koduõppel veedetud aasta jooksul arendas ta täiesti ilma juhendamiseta matemaatikaharu, mida tänapäeval tuntakse diferentsiaal- ja integraalarvutusena.
Newton on suurepärane näide ennastjuhtivast õppijast. Umbes kahe koduõppel veedetud aasta jooksul arendas ta täiesti ilma juhendamiseta matemaatikaharu, mida tänapäeval tuntakse diferentsiaal- ja integraalarvutusena, sõnastas oma teooriad valguse olemusest ning gravitatsioonist. Just sel ajal tegi ta katseid klaasist prismaga ja just sellest ajast on pärit legend Newtoni õunast (õun potsatas tõesti maha, kuid ükski Newtoni biograaf ei kinnita, et see talle pähe oleks kukkunud).
Neid aastaid võib pidada pöördeliseks nii Newtoni enda kui ka kogu tsivilisatsiooni jaoks. Kuid kas sellest kõigest võib järeldada, et kodu- või distantsõpe on parim viis hariduse omandamiseks? Tõenäoliselt mitte, sest mitte kõik ei ole Isaac Newtonid. Õigupoolest on seda üpris vähesed. Või kui olla veelgi täpsem, siis viimase 2021 aasta jooksul on neid olnud ainult üks.
Mis ei tähenda, et distantsõpe oleks täiesti sobimatu. Mõnele sobib see pareminigi kui tavaõpe, kuid minu praktika näitab, et selliseid pole väga palju. See eeldab enesejuhtimise oskust, oskust seada eesmärke ja nende poole sihikindlalt liikuda, enesedistsipliini ning head tähelepanu- ja keskendumisvõimet. Ma jätan vastamata küsimustele, kui palju on meil päriselt ennastjuhtivaid üliõpilasi või kui palju on meil päriselt ennastjuhtivaid ametnikke.
Kahjuks ei ole ka mina sellise enesejuhtimis-, tähelepanu- ja keskendumisvõimega, kui oli Newton. Mäletan hästi, kui käisin viiendas klassis ning juba esimese veerandi lõpus ei saanud ma matemaatikast mitte midagi aru. Õpetaja jutt tundus segane ja arusaamatu. Mida aeg edasi, seda hullemaks läks, kusjuures tunnist ei puudunud ma mitte kordagi. Püüdsin, kuid pea lihtsalt ei võtnud. Siis läks asi karmiks: õpetaja teatas ühel päeval, et ma pean jääma peale tunde. See oli jube – milline häbi! Istusime õpetajaga kahekesi klassis ja mul oli suur hirm. Kõige enam pelgasin, et õpetaja hakkab riidlema ja ütleb, et ma olen rumal. Enda arust ma polnud, kuid eeldasin, et tema arvab nii.
/nginx/o/2013/09/05/2193735t1h5571.jpg)
Juhtus aga see, mida ma ei osanud oodatagi. Õpetaja võttis õpiku, istus mu kõrvale ning selgitas paarikümne minuti jooksul kõike, millest ma polnud klassis aru saanud. Selgus, et polnudki midagi keerulist ja ma polegi rumal. Asi oli hoopis selles, et minule tuli asju seletada natukene teistmoodi kui meie klassi tublidele tüdrukutele, kes kõike lennult haarasid.
Meie peres oli viis last, mul on suur õde ja suur vend ning väike õde ja väike vend. Kui ma oleks olnud viiendas klassis kas või paar kuud koos õdede-vendadega koduõppel, siis sellest august poleks ma ilmselt välja roninud. Arvestades mu toonaseid jõuvahekordi vanema vennaga on kahtlane seegi, kas meie korteri seinad oleks oma füüsilise asukoha säilitanud.
Aastaid hiljem, olles ise õpetaja, töötasin mitu aastat põhikooli poisteklassiga. Ei viiendas, kuuendas ega seitsmendas klassis näinud ma nende silmis erilist tulesädet, kui neile käänamist ja pööramist õpetasin. Poistel oli pea küll kogu aeg täis väga loomingulisi mõtteid, kuid need polnud seotud õppetööga – enamikku neist põhjustasid organismis toimuvad keemilised protsessid. Viimastele lisaks olid tähtsad sõbrad, ühised mängud ja koos sõpradega tehtud pahandused. Ütlen ausalt: minu ja mu kolleegide elu oleks olnud palju lihtsam, kui nad oleks olnud distantsõppel.
Kuid paljudele neist oli kool ainus pidepunkt, mis andis kindlustunde ja stabiilsuse, kuigi nad ise seda siis ilmselt veel ei mõistnud. Mul on väga hea meel, et sel ajal, kui ma neid poisse õpetasin, ei olnud distantsõpe aktuaalne, sest ma ei kujuta ette, kus nad praegu oleksid, kui neil oleks kadunud pidev kontakt kooliga.
Newtonil ei olnud Teamsi, Zoomi ega Google Classroomi, meil on. Meil on veel palju muudki: nutitelefonid, tahvel- ja sülearvutid, internet. Nimetame Eestit digiriigiks ja oma ühiskonda digiühiskonnaks. Ühe kunagise peaministri jutu järgi on meil igal pool tasuta WiFi, maailmas tuntakse Eestit riigina, kus kõik lapsed oskavad programmeerida.
Nii oleks meil justkui olemas kõik võimalused, et saata kõik lapsed kenasti distantsõppele.
Mind aga teeb murelikuks, mis mõju see lastele avaldab. Näeme, et juba mõni kuu distantsõpet jätab lünga õpilaste teadmistesse. Praegu ei oska me veel hinnata, mis mõju on sellel kõigel laste psüühikale, kuigi märke juba on. Aegade algusest on olnud, et inimesed ei ole mõeldud olema üksi ega suhtlema masinatega, vaid inimestega.
Tahaksin näha, et ka tulevikus on meil päris lapsed, kes käivad päris koolis ning õpivad päris õpetajate juhendamisel.
Loen digipöörde programmi tutvustusest, et selle üheks olulisemaks ülesandeks on keerukamate IKT-oskuste õpetamise tagamine lasteaedades ning üldhariduskoolides (programmeerimine, robootika, veebidisain, elektroonilise muusika loomine, 3D-printimine, küberturvalisus jne).
Koolis võibolla tõesti, kuid lasteaias võtaks küll natuke pöördeid maha ja hoolitseks selle eest, et lapsed omavahel suhtleksid, et nad õpiksid kuulama, rääkima ja teistega arvestama, et nad õpiksid joonistama, rebima ja voolima, et nad loeksid jõukohaseid tekste, saaksid neist aru ja oskaksid nende kohta midagi öelda. Neid oskusi ei saa arendada distantsilt ega digitaalselt. Kui me asume lapsi juba lasteaias digistama, kasvatame üles põlvkonna, kes tunneb end küll hästi digivahendi lisaseadme rollis, kuid ei oska kaaslastega suhelda ning peab isegi lõpuklassi jõudes kõige hirmsamaks karistuseks seda, kui õpetaja palub klassi ette suuliselt vastama tulla.
Tahaksin näha, et ka tulevikus on meil päris lapsed (mitte digilapsed), kes käivad päris koolis ning õpivad päris õpetajate juhendamisel. Lapsed, kellel on päris oma mõtted, mida nad oskavad teistele arusaadavalt sõnadega väljendada. Ja et meil on täiskasvanud, kellel on aega lapsi päriselt kuulata ja nendega päriselt rääkida. Ja et meil ei ole mitte digiriik ega digiühiskond, vaid meil on päris riik ja päris ühiskond, kus tehnoloogia ja selle kasutamine ei ole eesmärk omaette, vaid kus see (nagu keelgi) ühendab inimesi, mitte ei lahuta.
Just seetõttu on oluline, et lapsed saaksid käia koolis ja lasteaias ning kogu ühiskond tegutseks üksmeelselt selle nimel, et laste õigus haridusele oleks ka päriselt tagatud. Sest kõik ei ole ennastjuhtivad Newtonid, kes koduõppel olles maailma muudavad.
/nginx/o/2021/11/29/14231016t1h1804.jpg)