RAHVASTIK ⟩ Lea Danilson-Järg: eestlane olla ongi uhke ja hää

Fookuse Rahvastkupoliitika toimetaja Lea Danilson-Järg. Foto: Eero Vabamägi

• Väikerahvana on eestlastel justkui oma salaklubi ja salakeel
• Väliseestlaste patriotism ja tahe ise midagi ära teha on imetlusväärsed
• Välismaal Eesti uudistega kursis olla on lihtsam kui Eestis väliseesti uudistega

Kõikjal, kus elab eestlasi, leitakse võimalusi suhtluseks ja kooskäimiseks. On ju emakeeles kõnelemine nagu palsam hingele, kirjutab toimetaja Lea Danilson-Järg.

Igaüks, kes on välismaal reisikaaslastega omavahel eesti keeles rääkinud, on küllap kogenud seda mõneti maagilist tunnet, kui keegi ümbritsevatest sinu juttu ei mõista ega oska aimatagi, kust maailma otsast selline keel pärit on. Eestlastel oleks justkui oma salaklubi ja salakeel, oma väike muinasjutumaailm, mis avaneb vaid vähestele väljavalitutele.

Nii väikese rahvakillu hulka sündimine on lotovõit ja privileeg, mida tunnebki kõige selgemalt just kodumaast eemal olles. Erinevalt mõne teise rahva esindajatest, kelle rahvuskaaslasi on maailmas kümneid või sadu miljoneid, võib iga eestlane end vajaliku ja erilisena tunda – meid on vähe, igaüks loeb, igaüks vastutab ja igaüks on kellegi tuttava tuttav.

Võid ju olla kes ja kus tahes, aga kui oled lisaks ka eestlane, on sul alati veel midagi, mida teistel ei ole.

Võib-olla ongi just see üks peamine põhjus, miks saatuse tahtel või ka omal valikul võõrsil elades püütakse eestlust alal hoida ka olude kiuste. Võid ju olla kes ja kus tahes, aga kui oled lisaks ka eestlane, on sul alati veel midagi, mida teistel ei ole. Eestlane olla on uhke ja hää igal pool maailmas.

Nii on ka loomulik, et kõikjal, kus elab eestlasi, leitakse võimalusi suhtluseks ja kooskäimiseks. On ju emakeeles kõnelemine nagu palsam hingele. Kõike ei ole võimalik sõnadesse panna, midagi jääb alati ka sõnade vahele, ja seda osa mõistab vaid teine eestlane.

Välisminister Eva-Maria Liimets ministeeriumi kauaaegse töötaja Jüri Treiga, kes on Peterburi Jaani kiriku Fondi esimehena aidanud kaasa eestluse edendamisele Peterburis ja mujalgi. Trei sai mullu siseministeeriumi ja Pere Sihtkapitali koostöös välja antava Aino Järvesoo nimelise auhinna eestluse hoidmise eest välismaal. Foto: Gert Tali

Koos olles lauldakse, tantsitakse, õpetatakse lastele eesti keelt, tähistatakse Eesti tähtpäevi, süüakse eesti toite ja püütakse tabada seda erilist Eesti-tunnet või osadust. Igatsus Eesti järele toob inimesi taas ja taas kokku.

Kõik need erinevad eesti kogukondade ettevõtmised nõuavad suurt isiklikku panust – energiat, aega ja ka raha. Eesti riik küll toetab omalt poolt, kuid pigem sümboolselt. Ometi kõik toimib ja saab tehtud. Väliseestlaste patriotism ja tahe ise midagi ära teha on imetlusväärsed.

Väliseestlaste patriotism ja tahe ise midagi ära teha on imetlusväärsed.

Laupäeval, 27. novembril tähistatakse Välis-Eesti päeva, mille ajalugu ulatub tagasi 1933. aastasse. Tol ajal olid sidemed laias maailmas elavate eestlastega alles üsna juhuslikud. Uue tähtpäeva eesmärgiks saigi eelkõige koostöö tugevdamine.

Nüüdseks on paljugi muutunud. Erinevad võrgustikud ja ettevõtmised ühendavad väliskogukondi omavahel ning ka Eestiga, kuid arenguruumi on endiselt. Välismaal elades saab end Eestis toimuvaga uudiste vahendusel suhteliselt hästi kursis hoida, kuid mis toimub eesti kogukondades üle maailma, sellest pole meil siin kodumaal väga palju kuulda, kuigi võiks. Diasporaa on ju ometi väga suur, hinnanguliselt kuni 200 000 inimest.

Üks hiljuti lisandunud võimalus mujal elava eestlaskonna tegemistega paremini kursis olla tekkis endise rahvastikuministri Riina Solmani eestvõttel koostöös Vikerraadioga – igal pühapäeval on nüüd eetris «Hajala ringvaade», kus saatejuht Maarja Merivoo-Parro toob kuulajateni mõne huvitava loo väliseesti kogukonnast.

Erinevad võrgustikud ja ettevõtmised ühendavad väliskogukondi omavahel ning ka Eestiga, kuid arenguruumi on endiselt.

Kontakti tugevdamine mujal elava eestlaskonnaga on praegu välisministeeriumi ja kultuuriministeeriumi ühine ülesanne. Välisministeerium nimetas hiljuti ametisse üleilmse eestluse erivolitustega diplomaatilise esindaja Marin Mõttuse, kelle mõtteid saab lugeda tänasest lehest. Kultuuriministeerium jätkab väliskogukondade tegevuse ja keeleõppe toetamist, aga ka Eestisse tagasipöördujate nõustamist Integratsiooni Sihtasutuse kaudu.

See, kui palju me väliskogukondade tegemistega kursis oleme, sõltub muidugi ka meediast, ja siingi on arenguruumi. Kord aastas peetav Välis-Eesti päev võiks olla ühtlasi meeldetuletus, et ka võõrsil asuv eestlaskond vajab tähelepanu.