Niinimetatud eliitkoolid pole pahad, aga sealt väljajäämine pole mingi katastroof
Juhtkiri: koolikatsed algavad
11. veebruar 2012, 22:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sama kindlalt nagu ööle järgneb päev, tabab parajas vanuses laste vanemaid igal aastal koolivaliku-ärevus. Kuna osasse prestiižikatesse koolidesse pääsevad värsked lasteaiavilistlased katsetega, annab seegi põhjust kohati ülepaisutatud sahmimiseks ja muretsemiseks.
Mihkel Mutt on kirjutanud koolieeliku katseteks drillimisest lastejutu «Französisch» (Tallinn, 1981) – see pole nähtus, mis oleks Eesti inimesi tabanud hiljaaegu, oleks seotud «kauboikapitalismi» või muu taolisega.
Vaba Eesti uuendus on hoopis see, et nn eliitkoolide teema üle vaieldakse igal aastal ajakirjanduses tuliselt. Eelmine aasta eristus seepärast, et Tallinna linnavalitsus kehtestas uue seaduse järgi ebaõnnestunud koolikohtade jagamise korra ning katseteärevusse sunniti kõik lapsevanemad, ka need, kes poleks tahtnud ses mängus osaleda. Selleks aastaks on koolikohtade jagamise kord ümber tehtud ning loodetavasti läheb asi rahulikumalt.
Prestiižikate kesklinnakoolide katsed on aga kohe-kohe algamas ning tänasest Postimehest saate ülevaate nii konkursside suurusest kui ka kahe kooli näitel sellest, milliseid oskusi lastelt katsetel oodatakse. Hinnake ise, kas nõudmised on müstiliselt kõrged või siiski mitte.
Prantsuse lütseum näiteks hoiatab pigem eesseisva õppetöö eest, mis on pingelisem kui nn tavakoolis: «Meie õpilastega peab kodus palju töötama, ja kel selline võimalus puudub, sellel on mõistlikum laps elukohajärgsesse kooli panna.»
Omaette küsimus on, mida niisuguste 1. klassi sisseastumiskatsetega õigupoolest mõõdetakse. Päris kindlasti pole võimalik ühekordse tulemuse ja lapse vaimse võimekuse vahele võrdusmärki seada. Isegi kui koolikatsetel püütaks lapse andekust mõõta ning selleks kasutataks adekvaatset meetodit, võiks ikkagi juhtuda, et katsepäeval ei tule välja lapse võimete tipp, sest ta on hirmunud, tal on paha tuju või kas või väikest peakest paksuks tegev nohu.
Koolikatsetel sünnib küll mingisugune pingerida, aga selle juures mängivad rolli nii juhus kui ka katsetajate subjektiivsed otsused. Samas pole keegi suutnud siiani välja pakkuda ka mingit oluliselt paremat valikumeetodit. Ehk siis: lapsevanematel ei tasu tulemust liiga tõsiselt võtta.
Pealegi väidavad asja uurinud sotsioloogid, et meie nn eliitkoolide algklassidesse mitte pääsemine ei tähenda kaugeltki seda, et lapse tulevik oleks sel hetkel kuidagi halvas suunas otsustatud, et see fakt tooks kaasa lootusetu mahajäämuse. Samas pole ka usaldusväärseid tõendeid, et nn eliitalgkool teeks sinna pääsenud lastele kohutavalt kahju.
Vanemad peavad aga oma lapse arendamise ja toetamisega ikka tegelema, kooli lõpuni ja vahel veel pärast sedagi. Sõltumata sellest, millise rahvaliku eesliitega kooli esimesse klassi laps sel sügisel läheb.