N, 2.02.2023

AK ⟩ Peeter Espak: ärgem muutugem ise Talibaniks

Peeter Espak
, orientalist
Peeter Espak: ärgem muutugem ise Talibaniks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 14
Peeter Espak
Peeter Espak Foto: Erakogu
  • Reaktsioon Nemvaltsi karikatuurile oli täiesti kummaline
  • Margit Sutropi artikkel oli neist kõige iseloomulikum
  • Sutropi islamitemaatika kujutamine oli vigane
  • Apokalüptiline reaktsioon naljapildile sarnaneb Brežnevi ajale

Meie avalikus arutelus, kuid eriti teravalt just sotsiaalmeedias on viimasel ajal üleval olnud Urmas Nemvaltsi karikatuur e-valimistega seonduval teemal (Postimees 21.09). Ühest täiesti tavapärasest poliitilise huumori valdkonda kuuluvast võllanaljast, mis tegelikult ei oleks pidanud ratsionaalselt kaalutledes ehk esile tooma enamat kui võibolla paar arvamusavaldust poliitilise huumori olemuse või esteetika kohta, sai aga järsku mitmete poliitikute ja ajakirjanike poolt võimendatuna üleriigiline skandaal.

Tõenäoliselt tõi ülereageerimise eelkõige kaasa loomulikult pingestunud valimiskampaaniaõhkkond, kus iga erakond seisabki oma sõnumite ja põhimõtete eest. Kuid teisalt ehk andis tekkinud apokalüptikale veidi hoogu juurde ka viimastel nädalatel erakondade toetusreitingutes toimunu.

Kõige paremini iseloomustab vast tekkinud õhkkonda riigikogu liikme Margit Sutropi arvamuslugu Postimehes «Eetiku pilgu läbi. Mis on Postimehe pilapildil valesti?» (21.09). Nimelt toob Sutrop oma kogu loo keskseks kohaks ja ka võrdlusmomendiks Postimehes ilmunud karikatuurile hoopiski Prantsusmaa ja Taani ajakirjanduses trükitud pilapildid prohvet Muhamedist, mis omakorda tõi kaasa raevukaid reaktsioone ja ka terroritegusid islamifundamentalistidelt ja -äärmuslastelt. Sutropi sõnul olevat kõik teadnud ette, et selliste pilapiltide avaldamine tekitab vastureaktsiooni, ning ta arutleb, mil määral nende piltide avaldamine motiveeris terroristlikke rünnakuid USAs või Prantsusmaal Nice’is või mujal. Sutrop esitab küsimuse: «Kas oli õige neid avaldada, seades sel moel ohtu inimeste elu või, laiemalt, rahvaste turvalisuse. Antud juhul: kas sõnavabadus kaalub üles inimeste turvalisuse?»

Ta vastab oma küsimusele ise ning ütleb, et kõnealusel juhul ei kaalu sõnavabadus üles inimeste turvalisust. Kuigi ta olla veendunud, et sõna on vaba, ei ole see vabadus kunagi absoluutne. Sutrop lausubki viitega nii väljaandjate (st lehtede toimetajate) kui ka autorite kohta, et «need, kes räägivad või annavad sõna, peavad silmas pidama, et vabadusega kaasneb ka vastutus. Sa pead ette nägema, milliseid tagajärgi su väljaütlemised võivad kaasa tuua». Sutrop heidab Postimehele ette vastutuse mittetajumist Nemvaltsi e-valimiste karikatuuri avaldamisel, sest leht olla lähtunud ainult ühest väärtusest ehk sõnavabadusest, aga ei olevat tajunud oma vastutust tagajärgede eest. Lisaks olla madaldatud Eestit ja tõstetud Venemaad.

Esmalt on juba isegi säärase seose loomine Muhamedi karikatuuride ning meie ajakirjanduses ilmunud pilapildi vahel täiesti kummaline. Kas meil tõesti eksisteerib vähimgi oht, et Eesti e-valimiste toetajad, kes ka kõnealuse karikatuuri vastu teravalt protesti avaldasid, võiks tungida relvastatult mõne ajalehe toimetusesse ja hakata seal inimesi tapma, nagu juhtus Prantsusmaal Charlie Hebdo toimetuses aastal 2015? Kuigi meie poliitilises arveteklaarimises ja ka üldrahvalikus retoorikas on kahtlemata täheldatav teatav pingete kasv, on Eesti siiski võrreldes nii mitmegi lääneriigiga, iseäranis täielikus vaimses sisemises sõjas USAga vägagi rahulik ja tasakaalukas. Ükskõik millised vastuolud on siiani piirdunud ja loodetavasti piirduvad ka edaspidi ehk maksimaalselt pisikese tõuklemise või vihase siunamisega. Ka kõige hullemates ettekujutustes pole võimalik ennustada mitte ühtegi nii musta stsenaariumi, kus keegi paneks oma poliitiliste veendumuste solvamise pärast reaalselt toime massimõrva.

Prantsuse terrorirünnaku leinaseisak Vabaduse väljakul 2015. aastal. Je suis Charlie. («Ma olen Charlie»).
Prantsuse terrorirünnaku leinaseisak Vabaduse väljakul 2015. aastal. Je suis Charlie. («Ma olen Charlie»). Foto: Sander Ilvest

Kuigi Nemvaltsi karikatuuris poliitiku poolt mingit apokalüptilist viga või kellegi madaldamist näha on juba väga kummaline või isegi koomiline, seisneb Margit Sutropi loogika vigasus ka tema artiklis võrdluseks võetud islamitemaatika kujutamises. Sutrop eksib, väites, et karikatuurid prohvetist olid Euroopas avaldatud «samas teades, et islamis on Muhamedi visuaalne kujutamine keelatud».

Eri ajastutel ja eri harudes on islami kombestik ja traditsioonid nagu ka tõlgendused olnud vägagi erinevad. Iseäranis Pärsias, kuid ka tänapäeva Iraanis on Muhamedi kujutamine lubatud, sunni traditsioonides on see vähem tavaks olnud ja on olnud ka taunitud. Koraan mingit vastavasisulist kujutamist ei keela ning ka hilisemad normatiivsed tekstid kuskil otse seda samuti pigem ei tee. Eri teoloogilistes vooludes on see küsimus vaieldav. Kuid üldiselt on arusaamaks lihtsalt asjaolu, et islamis on kõikvõimalike ebajumalakujude või ka maiste iidolite kujutamine püha ja abstraktse kõrgeima jõu austamisel tabu ja taunitav. Ka prohvet Muhamedi, kes oli eelkõige ikkagi inimene, ei tohiks islamis jumalikustada kui iidolit, vaid järgima ja austama peaks tema õpetust või abstraktset kuju.

Seetõttu ei kohta me ka islami pühakodades kuskil kristlusele omaseid isikute või ka jumala enda pildilisi ja visuaalseid kujutisi, vaid hoopiski pühade tekstide kalligraafilisi esitusi. Võimalik, et sellised arusaamad on aga islamisse ülepea tulnud just judaismisarnaste tavade laenamise kaudu, kus samuti jumalakujude, osas vooludes hiljem ka üldse inimese keha ja elusolendite kujutamine on olnud taunitud. Islami ajalugu nagu kõikide teiste suurte ja väikeste usundite ajalugu on olnud laenuderohke, mitmekesine, ajas muutuv ning tänini eri voolusid pidi tugevalt lahknev. Üldiselt aga võib järeldada, et range Muhamedi kujutamise keeld on siiski omane islami äärmuslikele vooludele. Samamoodi nagu naiste näokatmissund, mis samuti pole mitte usutalitus või ka usunõue, vaid radikaalne ja muide ka patriarhaalne iganenud hõimutava.

Prohvet Muhamedi kujutamine pildis ulatub juba islami algusaegadesse, ning meenutades kasvõi läbi elu rohkelt kuulatud loenguid ja ettekandeid ning loetud tekste sel teemal, võin öelda, et arutelud käivadki selle üle, kuivõrd mõjutas Bütsantsi ikonograafia ja kunst Muhamedi kujutamist eri islamivooludes, mil moel on Muhamedi eri ajastutel ja eri vooludes kuni tänaseni kujutatud, ning muidugi ka selle üle, miks ja kuidas prohveti või üldse inimkeha kujutamist eri islamivooludes ja teistes usundites jällegi taunitakse. Tänased arusaamad rangest kujutamiskeelust on aga kindlasti olnud enim seotud sunniidi puritaanluse ja vahhabismi laialdase levikuga islamis.

Koraani eestikeelne väljaanne.
Koraani eestikeelne väljaanne. Foto: Toomas Huik

Huvitaval kombel kerkiski pühakujude hävitamise nagu samas ka Muhamedi piltide avaldamise keelu teema lääne avalikkuses jõuliselt üles just seoses aastal 2001 Talibani hävitatud Afganistani Bamiyani oru rohkem kui 1400 aastat vanade hiiglaslike Buddha kujude õhkimisega. Tuhat aastat ei pidanud kohalikud moslemid vajalikuks teise usundi jumalakujusid maa pealt ära hävitada ja üldjoontes elasid nendega koos rahus. Kuni Talibani juht mulla Omar nende kui ebajumalakujude ja iidolite hävitamiseks käsu andis. Alles just sellisest islamibarbarismist ja äärmuslusest peale ongi ka meil läänes teemana teravalt esile kerkinud prohvet Muhamedi kujutamise keeld.

Ent kui kuskil riigis või kasvõi kogu islamis olekski Muhamedist olgu kujutiste või ka karikatuuride tegemine keelatud, siis meie elame nimelt Euroopas. Siin võib iga ajaleht või ka iga kodanik joonistada pildi või karikatuuri ükskõik kellest ja ükskõik millest, seda loomulikult kohalikke avalikku kõlblust reguleerivaid seadusi arvesse võttes. Kui see kedagi aga solvab, võib see inimene algatada avaliku diskussiooni moraali ja eetika teemal, avaldada vastavalt seaduses ette nähtud korrale meelt või püüda ükskõik mil moel avalikkust veenda sellise teo ebakohasuses. Aga mitte ükski inimene ega organisatsioon ei kanna ega tohi mitte iial kanda vastutust selle eest, milliseid tagajärgi toob kaasa tema vaba eneseväljendus näiteks karikatuuri näol. Mitte keegi mitte kuskil mitte kunagi ei tohi meie tsivilisatsioonis hakata vastutama eetiliselt, moraalselt või seaduse ees selle eest, et tema vaba eneseväljendus mingile äärmuslasele ei meeldi. Veel vähem kasvõi grammi võrra vastutust kandma selle eest, et keegi terrorist kuritegusid sooritab.

Suured islamiõpetlased ja poeedid läbi aegade kuni tänaseni on ikka osanud lugu pidada nii heast veinist, luulest, kenadest piltidest kui ka huumorist.

On ju ka üleüldiselt teada, et näiteks piiblis on suhted samast soost inimeste vahel selgelt taunitavad, abielu on üheselt liit mehe ja naise vahel, hukka on loomulikult mõistetud ka abielurikkumine ning kõikvõimalikud pahed, mis meie tänases ühiskonnas on pigem saanud aktsepteeritavaks. Kas ei võiks me sama loogika järgi siis väita, et kuna ka arutelud kooseluseaduse üle solvavad mitmeid usurühmasid – sealhulgas eriti kindlasti just islami eri voolusid –, olekski meil keelatud või taunitav nende teemade üle olgu arutelu või ka naljaviskamine? Ütleb ju kolmas Moosese raamat 18: 22 täiesti selgelt: «Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures: see on jäledus!», ning 22: 13: «Kui mees magab mehega, nagu magatakse naise juures, siis on nad mõlemad teinud jäledust; neid karistatagu surmaga, nende peal on veresüü!». On ju täiesti selge, et ükskõik millises vormis abielumõistete nagu ka ajalooliste kombestike muutmise katsed toovadki kaasa vastureaktsioone väga mitmetelt usulistelt või ka poliitilistelt organisatsioonidelt, sest arutelu all on nende inimgruppide jaoks üliolulised teemad, mis sealjuures vastanduvad nii pühakirjadele kui ka mitmesugustele ajaloolistele veendumustele. Miskipärast on aga Eestis nagu kogu tänapäeva läänemaailmas ikkagi kombeks, et ühiskondlikud arutelud ei käi mitte mingi konkreetse ideoloogilise, usulise või ka poliitilise rühma tunnete ja solvumiste järgi, vaid ikka neid radu pidi, mis mingil põhjusel tunduvad parasjagu ühiskondlikult vajalikud. Kristlased, moslemid, juudid, keda elab ka meie maal kõiki piisav kriitiline mass, et nende häält avalikus elus kuulda võtta, võiks siis kõik igat oma usu suhtes solvavat aspekti, seadust, kirjutist, arvamusavaldust ja karikatuuri samamoodi rünnata ja tsenseerimist nõuda, sest miski solvab nende veendumusi või kombestikku. Just sellise võimaluse aga annabki üleüldse kõigile usulistele ja ideoloogilistele vooludele kätte praegu ühe karikatuuri ümber tekkinud solvumislaine, kus pühaks kultuslikuks objektiks, mis ei kuulu ei pilamise ega kahtluse alla seadmisele, said meie e-valimised.

Olen ise olnud ikka e-valija ning valimispettuse vandenõudesse enne ühegi konkreetse tõendi päevavalgele tulekut loomulikult ei usu. Ka 2019. aasta riigikogu valimiste tulemus klappis peaaegu perfektselt Ühiskonnauuringute Instituudi valimiseelsete küsitlustulemustega, mis omakorda veelgi süvendasid arusaama just nimelt ausatest valimistest. See ei tähenda aga, et me ei peaks toimuval pidevalt silma peal hoidma ning võimalikke tulevasi ja praegusi ebakõlasid ja petmisvõimalusi maha vaikima. Kui kuskil on võimalus või aken lahti pettusteks ja võltsimisteks, siis varem või hiljem keegi seda võimalust ka kasutab. Miks mitte just ka Venemaa ise. Seetõttu tulebki ka valimiskorda ja -protseduure pidevalt kahtluse alla seada ja kontrollida.

Kuid valuline ja paiguti lausa apokalüptiline reaktsioon naljapildile näitabki, et miskit on just meie ühiskonnas viltu. Kas ei ole me niimoodi käitudes ning neopuritaanlikke või ka äärmuslastele omaseid käske ja keelde omaks võttes mitte hakanud liikuma tagasi Brežnevi ajastusse, kus valitses ühiskondliku ja avaliku sõnavõtmise suhtes käsuna või reeglina just selline õhkkond, mida näivad soosivat meie kaasaegsed moraalsed tsensorid. Ehk olukorda, kus ka nalja peetakse ohuks «maksavale riigikorraldusele», sest see võib rüvetada ja vähendada rahva seas õige ideoloogia ja progressivistliku riigiusundi eetilist ja moraalset usutavust. Eelkõige näitab aga toimunu just ka ülereageerinute enda maailmapildi nagu ka ideoloogilise või võimupositsiooni ohus olemise tunnet ja seega haprust. Seismist moraalsel või ka ideoloogilisel pinnasel ning ametikohtadel, mille tulevane kindlus on kõikuma löönud ja ohus just hurjutajate endi tunnetusmaailmas. Ehk mida rohkem on ohus «enda usk», seda enam nõutakse sellesse «uskumist», «usu kinnitamist» ja sellele «alistumist» just väliskeskkonnalt.

Mitte ühegi suure usundi mõistlike ja heasoovlike inimeste enamik ei ole kunagi lähtunud oma elunägemuse ülesehitamisel keeldudest ja käskudest ning moraliseerivast utsitamisest teemal, kes tohib mida öelda või joonistada.

Ärgem lähtugem oma otsustes mingite piltide või karikatuuride üle või ka hinnangutes neile mitte Talibani ja äärmusliku islami nõuetest, mis keelab, käsib, poob ja laseb, vaid säilitagem ikkagi esmalt huumorimeel ja võimalusel (vähemalt suuremal osal ajast) mõõdukalt kaine mõtlemine. Mitte ühegi suure usundi mõistlike ja heasoovlike inimeste enamik (mõningad kurvad ja kurjad ajastud välja arvates) ei ole kunagi lähtunud oma elunägemuse ülesehitamisel keeldudest ja käskudest ning moraliseerivast utsitamisest teemal, kes tohib mida öelda või joonistada. Suured islamiõpetlased ja poeedid läbi aegade kuni tänaseni on ikka osanud lugu pidada nii heast veinist, luulest, kenadest piltidest kui ka huumorist. Seda võiksime endiselt suuta ka meie siin Eestis.

Märksõnad
Tagasi üles