Maris Hellrand: Tallinn rahastab rahvuslikku lõhestumist

Maris Hellrand Foto: Remo Tõnismäe

Segregatsiooni vastu võitlemine ei ole küsimus sellest, kas me tahame olla head inimesed, vaid kestva ja süveneva segregatsiooni eest maksame me kõik – selle tagajärg on tänane madal vaktsineerituse tase Lasnamäel ja teistes venekeelsemates linnaosades, kirjutab kodanikuaktivist Maris Hellrand (SDE). 

Kas teie lastel on mõni venekeelsest perest sõber? Minu kolmel hilisteismelisel ei ole. Sest kogu kooliaja, trennide, muusika- ja kunstikooli aja jooksul on neile kolme peale ette sattunud täpselt kaks klassikaaslast ühest vene kodukeelega perest.

18. septembri Postimehes ütleb akadeemik Tiit Tammaru väga õigesti, et segregatsiooni lahendamiseks on vaja «ühist visiooni, et lapsed rohkem kokku puutuks ja teineteiselt õpiksid». Lasnamäe linnaosa vanem Vladimir Svet soovib aga riigilt rohkem eesti keele õppimise võimalusi ja riigiasutuste rajamist Lasnamäele. Mis kasu on riigiasutustest ja keelekursustest, kui linn juba aastakümneid ise segregatsiooni rahastab? Esimese sammuna peaks loobuma eraldi keeltes õppegruppidest linnale kuuluvates huvikoolides.

Tallinna eelarvest läheb igal aastal ca 10 miljonit eurot huvihariduse toetuseks ja suur osa sellest kulub trennidele ja huviringidele, kus osalejad kuuluvad vaid ühte kindlasse keeleruumi. Linnale endale kuuluvate huvikeskuste juures tegutseb nii näiteringe, käsitööringe, kunsti- ja muusikastuudioid kui elektroonikaringe eraldi eesti ja vene keeles. Ka spordiklubides (kui ehk välja arvata iluvõimlemine ja vehklemine) on grupid valdavalt ükskeelsed. Ometi oleks sport ja huvitegevus just need valdkonnad, kus turvalisi kohtumispaiku ja ühistel huvidel põhinevat tegevust eesti ja vene laste vahel soodustada ilma, et see paar tundi nädalas kellegi keele- ja kultuurilist identiteeti ohustaks.