Madis Somelar: õpetajate järelkasvu põuast tuleb kõneleda kontekstis

Õpetajate ühenduste võrgustiku koordinaator Madis Somela loodab, et peaminister mõistab õpetajate probleeme. Foto: Madis Veltman

23. augustil 2021 toimus Estonias riigikantselei eestvedamisel esimene Eesti õpetajate suurkogu. See oli erakordne sündmus, mille käigus avasid terve päeva vältel Eesti hariduse ja õpetajaskonna lugu õpetajad, koolijuhid, ülikoolide rektorid ja õpetajate ühenduste juhid. Kõnelesid riigisekretär, haridus- ja teadusminister ning riigikogu kultuurikomisjoni liige. Selle päeva lõpus oleksin soovinud Jakob Hurdalt küsida: «Kas Te olete uhke meie rahva vaimsuse üle?»

Sõnavõtud olid väärikad ning paljud neist ka väga sisukad, ent lisaks teravale vaimule ning uhkustundele kõlas mitme kõneleja sõnavõtust läbi väga suur mure Eesti kooli tuleviku pärast. Meil on palju ilusaid koolimajasid, õpetajatel on suur autonoomia, oleme maailmas tuntud kvaliteetse hariduse pärast. Samas ei ole me riigina suutnud lahendada õpetajate järelkasvu põuda. Nii jätkates oleme määratud hukule, sest ilma õpetajateta ei ole Eesti kool jätkusuutlik.

Eesti õpetaja on vaimuinimene, kes armastab Eesti riiki, on pühendunud Eesti koolile, lugupidav, kuid sisulistes vestlustes aus. Suurest osast õpetajatest ei saa kunagi proletaarlast, kes maaliks õhtul loosungeid ning lõugaks hommikul Toompeal riigikogu hoone või Stenbocki maja ees ning nõuaks oma töö eest väärilist tasu. Paljud meie õpetajatest on sedavõrd väärikas vanuses, et miitingute asemel lähevad nad koju ning panustavad 35–40 tööaasta vältel kogutud metoodilist repertuaari oma lastelaste või lähedaste harimiseks. Aga mure on suur, hingematvalt suur ning usk, et riigiisad Eesti kooli, meie õpetajaid ning meie laste vaimset õpiruumi väärtustaksid ja hindaksid, on aasta-aastalt ikka tagasihoidlikum. Paljude arvates on Eesti kooli tuleviku lootusetu, sest uusi õpetajaid sisuliselt ei lisandu.