Jaana Eskor: appikarje riigi poole

Jaana Eskor Foto: Erakogu

Sotsiaaltöötaja Jaana Eskor tõdeb, et lasteaedades valitseva olukorra tõttu kasvatab riik üles terve põlvkonna vaimseid ja ka füüsilisi sante.
 

Kui ma kuulsin Rukkilille lasteaias eelmise aasta novembris juhtunud õnnetusest, mõtlesin, et nüüd on see siis käes – see, mis praeguste munitsipaallasteaedade olukorras võiski juhtuda. Töötasin samas lasteaias kolm aastat tagasi, kolm kuud sõimerühma abiõpetajana. Nii mina kui ka paljud õpetajad ja abiõpetajad on olnud vapustatud laste olukorrast riigi lasteaias.

Enamik vanemaid ei tea, mida tema laps peab kannatama kaheksa kuni üksteist tundi «kombinaadis», kus on tohutu müra ning puudub pidev järelevalve. Sest õpetaja peab üksi hakkama saama kuni 24 lapsega. Õpetajal on ka abiõpetaja, kuid tegelikkuses tähendab see amet elavat nõudepesumasinat (sest paljudes lasteaedades puuduvad rühmas nõudepesumasinad, kuigi need säästaks nii vett kui energiat ja õpetaja abi aega) ning koristajat.

Abiõpetaja vaatab, et toad saaksid söögi ajaks koristatud, tuulutatud, voodi korda, toit lauale, nõud pestud – lapsi tal aega jälgida ei ole ja õue ta üldjuhul rühmaga ei jõua. Seega võite ette kujutada, kuidas hoiab 16–24 lapsel õuealal silma peal üks inimene, kes ka tihti teise rühma õpetajaga lobisema satub. Või kujutage ette olukorda, kus üks lastest tahab pissile ja õpetaja lahkub laste juurest. Minu laps kannatas ühel palaval kevadpäeval õues koos teise lapsega mitu tundi piinavat janu, sest õpetaja ei läinud tuppa vett tooma. Laps oli nõrk ja näost kahvatu ning põhjus tuli jutuks alles kodus.

Rääkisin artikli tarbeks ühe abiõpetajaga. Siin on tema kommentaar sõimerühma kohta: «2–3-aastased lapsed nutavad terved pikad päevad. Neid ei võeta sülle ega tegeleta nendega, sest õpetaja puhtfüüsiliselt ei jõua seda teha. Nad lihtsalt nutavad päev läbi nurgas. Nad on šokis, et on kuhugi üksi saadetud. Ja sa näed, kuidas see lapsi traumeerib.»

Üks õpetaja ütles mulle, et ta ei paneks oma last kunagi munitsipaallasteaeda, sest ta tahab, et ta lapse närvid ja ihu terveks jääksid. Lisaks märkis ta, et tal ei jää enam aega õppetegevusteks, ta jookseb jalad rakku, et kuidagi lastel silma peal hoida ja kohustuslikku paberitööd teha.

Umbes pooled õpetajad munitsipaallasteaias on Nõukogude aja igandid, keda hoitakse tööl hoolimata sellest, et nad laste peale karjuvad, neid tutistavad või laksutavad ja hooletusse jätavad, kuigi see on juba lastekaitseseadusega keelatud. Õpetaja abid, kes on ka julgenud sellest juhtkonnale rääkida, saavad vastuseks «aga ta ongi selline ja ta on meil juba 20 aastat töötanud» ning olukord jäetakse nii, nagu on. Õpetaja abi saab halvustava suhtumise osaliseks või siis lahkub töölt.

Abiõpetaja räägib: «Õpetaja karjub laste peale ja tutistab, kui nad millestki aru ei saa. Tutistab ka selle eest, kui ta 5–6-aastased pärast tund aega kestnud õpetamist ei jaksa enam kuulata ja nihelevad. Annab laksu selle eest, kui laps ei jää magama, ja keelab neil uneajal pissil käia, nii et laksu hirmus paljud alla pissivad. Üks lapsevanem läks haridusametisse kaebama, aga kuna õpetajal on seal tuttav tööl, siis ei juhtunud sellest midagi.»

Minu lapse rühmas tõukas üks poiss tüdruku pikali nii, et laps pidi käevigastusega kaks kuud haiglas olema ja talle pandi käsivarde raudpolt kogu eluks. Üks poiss lõi teist nii, et veri voolas ja viidi haava õmblema, poisi näol on elu lõpuni arm…

Lasteaed meenutab kohati lastevanglat, kus pisikesed peavad ise hakkama saama, sisustades ise oma aega, oodates ohtlikult kitsas ruumis ja sisuliselt järelevalveta, tihti ka õueminekuta (kui vihma sajab) umbses ruumis (vahel ka koos mõne haigena rühma toodud lapsega) päeva lõppu. Osa õpetajaid ei vii üldse õppetegevust läbi, ja ka need, kes seda teevad, ütlevad, et praeguse lasteaiakorralduse juures ei ole neil aega enam elementaarsekski tundide ettevalmistamiseks või läbiviimiseks.

Enne lasteaias töötamist olin päevakeskuse ja lastekodu laste sotsiaaltöötaja, aga lasteaias nähtu šokeeris mind sellegipoolest. Kui arstid ja psühholoogid ütlevad, et lapse turvatunne ja isiksus kujunevad suuresti välja just lapse kolme esimese eluaasta jooksul, siis kinnitan ka mina, et riik kasvatab üles terve põlvkonna vaimseid ja ka füüsilisi sante.

Rae valla endisel lastehoidude omanikul ja asutajal, kes praegu töötab Soome lasteaias, on sealsete lasteaedadega võrdlusmoment olemas: sõimerühmas on maksimaalne laste arv 13, aiarühmas 17–22, rühmas on kogu aeg kohal kolm täiskasvanut: lasteaiaõpetaja ja kaks lapsehoidjat. Kõik tegelevad ainult lastega: söödavad, pissitavad, hoiavad süles, silitavad magama, panevad riidesse, käivad õues. Koristustöödeks on koristaja. Lapsed on iga päev õues vähemalt 2–3 tundi ja sõimerühmale on eraldi aiaga piiratud mänguväljak, kus liumäed madalamad, liivakast suurem, kiiged turvalisemad.

Mind ja paljusid teisi peresid ning õpetajaid ajab vihaseks see, et nii omavalitsused kui riik salgavad süüd ja suunavad pilgu vaid katkistele atraktsioonidele, mitte katkisele süsteemile, kust probleemid algavad. Rukkilille lasteaias toimunu oli lihtsalt lasteaedade viletsa olukorra tagajärg. Vaja on muuta süsteemi. Tuleb teha rühmad väiksemaks. Tuleb tõhustada ka sisekontrolli.

Lastevanemate ja hoolekogu koosolekutel oli põhiteema, et raha ei ole ja ei anta ning kas lapsevanemad saaksid omast taskust midagi kinni maksta. Isegi mängud lasteaia mängunurka või atraktsioonide parandamine on eelkõige lapsevanemate mureks jäetud.

Paar küsimust on ka. Miks olukorra lahendamise asemel tahetakse abiõpetajate palkasid veelgi kärpida või vähendatakse õpetajate töötunde ja tasu? Kas ainult lapsevanemad, kellel on välja käia alates 380 eurost kuus eralasteaia eest, võivad oma lapsele võimaldada terveid närve ja head hoiu- ja õppekeskkonda?

Kui Euroopa Liit paneb paika banaanikõveruse, siis kuidas me ei suuda lastesõbralikku lasteaiandust luua? Kas panna miljoneid eurosid suurtesse magistraalidesse, nagu Järvamaal Paide lähedal mõttetult suur liiklussõlm, või võtta midagi ette, et parandada olukorda, kus lapsed saavad iga päev psüühilisi ja füüsilisi traumasid?

Autor on MTÜ Tänavalaps juht